Haha, nonii nonii! Me oleme nüüd alates kolmapäevast farmis töötanud. Saime Kaarli käest telefoninumbri, kuhu ta ise tuli juba teisipäeval. Helistasime ja öeldi, et hüpake aga kohe rongile ja sõidke kohale. Perthi kesklinnast sõitis rong 25 km ja sealt veel edasi maabussiga mingi 15 km. Igatahes koht on linnast ainult 40 km kaugusel. Kiviga visata. Nii. Bussipeatusesse tuli meile vastu Mario, 34a, kes on farmeri poeg ja töötab ka ise siin. See tegelikult ei olegi nagu farm, vaid puuvilja ladu, kus meie tööks on puuviljade sortimine, pakkimine ja kastidesse panemine. Ladu asub metsa vahel, kuhu tuuakse puuviljad mõne km kauguselt põldudelt. Puuviljadeks on eri sorte ploome (oii kui suuri ja magusaid), nektariinid, virsikud, õunad ja pirnid. Töö algab hommikul 7:30 ja lõpeb 17:30 esmaspäevast reedeni, mõnikord ka laupäeval lõunani. Meid on seal liinidel sorteerimas 6-7 naist, pluss 6-7 meest äravedamis- ja kaalumistööl. Töö on äärmiselt vaäsitav ja kiire. Ma ei oleks seda arvanudki. Koguaeg on tamp taga, pole aega ninagi sügada, sest liinid töötavad kiiresti ja pead koguaeg jõudma puuviljad õigetesse kohtadesse panna ning koledad välja sorteerima. Kui munema jääd, hakkavad puuviljad üle liini maha kukkuma. Seda veel päris juhtunud ei ole, sest kiired mutid seal, kes on juba seda tööd 10 aastat teinud, tulevad appi. Aga ei taha ju möku ka olla, niiet käed peavad väga kiired olema. Esimesel õhtul olid silmad äärmiselt väsinud, sest seal muud pole aega ega saagi vaadata, kui puuviljade korrektsust, siuke tunne, et silmad juba on kõõrdi. Teiseks seisame terve päeva jalgadel, õhtuks on nagu pakud. Kolmandaks jääb selg kangeks ning kõige hullemini valutavad mul randmed, sest korjame ümmargusi puuvilju ja tõstame kõrval kastidesse, kuid peopesad o koguaeg samas asendis (praepannigi on pea võimatu tõsta). Viimaseks närvikulu, sest alati on igas töökohas mõni tropp. Meil on paar tükki, kes karjuvad ja võimutsevad ja tänitavad.
Puuviljafarm kuulub itaallastele, mis on siin edasi kandunud põlvest põlve ning pragused farmipidajad on juba siin sündinud, kuid juured on itaaliast. Nad ise pole elu sees Itaalias käinud, ega üldse Austraaliast välja saand, terve elu ainult töötanud oma farmis. Omanik on Neil, 66aastane, tal on 65aastane naine Esdra, nende poeg Mario, kes on abielus ning neil on 2 väikest last. Lisaks toodavad nad oma veini, mis maitseb täitsa hästi. Liinil töötab veel paar sugemetega itaallast. Neil on väga äkilise iseloomuga matslik närviline vanamees, kellel on kasvaja. Naine tal aga väga sõbralik ja lahke. Tean täpselt rääkida, kuna me elame nende enda majas, kus pole varem ükski töötaja elanud. Naine lihtsalt ei lubanud meil minna töötajate majja, sest tema arvates polnud see meie jaoks sobiv koht, ehehe. Maja ees tervitavad meid dalmaatsia ja Jack Russel. Siin nad meid siis poputavad ja ei luba isegi poest midagi osta, sest neil on kõik olemas ja lubavad meil kõike kasutada. Elame allkorrusel kaminasaali sarnases suures toas. Siin on 3 külmkappi, mis on igat sööki täis. Niiet nälga ei jää. Hästi palju on meil puu- ja juurvilju. Aias kasvab neil avokaadod (mida ma vihkan tegelt, heh) ja väraval ripuvad passionfruitid, mida ainult nopi ja söö ning maja ees kanad, kellelt saame mune. Lisaks saab farmer iga õhtu kohaliku poe viimase kuupäevaga tooteid tasuta, mida ka meie saame nüüd. Põhimõtteliselt laual on meil hetkel nektariinid, passionid, viinamarjad, rock-ja honeymelonid, arbuus, maasikad, banaanid, apelsinid ja tomatid. Vanamees ja ta naine istuvad õhtuti meie juures ja räägivad juttu ning pakuvad veini. Luksus missugune. Täna viisime Kaarlile ka süüa.
Siit majast paarisaja meetri kaugusel on suur muruplats, kus õhtuti käivad kängurud rohtu söömas, me nägime neid. Nunsupunsud on nad ikka küll. Oi, te kindlasti olete kuulnud Victoria metsapõlengust? Jube kohutav, vaesed känksid ja koaalad, kes kõik põleda ja surma said. Muidugi ka üle 100 inimese, kes surma said. Uudistes meil muud ei räägitagi, kui põlengust ja annetustest, mida on kogunenud üle 70 miljoni dollari.
Igatahes homme (14.veebruar) sõidame linna Marisele külla, kes töötab kohvikus ning tähistame sõbrapäeva. Siis saan oma valmiskirjutatud blogi ka netis üles riputada.
Ma õnnitlen siinkohal Maxilla Hambakliinikut 20 aasta juubeli puhul! Ja soovin kõigile oma kallikestele südamlikku sõbrapäeva ja et te ikka üksteisest hooliksite. Loodan, et ka minu peale mõtlete, ehe. Oma Ketsile saadan kuumad suudlused!! Ja oma issile, kes 17. veebruaril poolesaja aastaseks saab, saadan tugeva ja soooja kallikalli. Armastan.
Kadril tuleb 13. märtsil emme Austraaliasse 3ks nädalaks, siis me hakkame temaga seiklema, hehe. Ja siis juba varsti olen ka mina juba kodus. Olge vaprad ja naeratage hästi palju, siis kõik näevad, kui rõõmsad inimesed te olete. Mul juba kortsud, hehe.
Kallid!
Puuviljafarm kuulub itaallastele, mis on siin edasi kandunud põlvest põlve ning pragused farmipidajad on juba siin sündinud, kuid juured on itaaliast. Nad ise pole elu sees Itaalias käinud, ega üldse Austraaliast välja saand, terve elu ainult töötanud oma farmis. Omanik on Neil, 66aastane, tal on 65aastane naine Esdra, nende poeg Mario, kes on abielus ning neil on 2 väikest last. Lisaks toodavad nad oma veini, mis maitseb täitsa hästi. Liinil töötab veel paar sugemetega itaallast. Neil on väga äkilise iseloomuga matslik närviline vanamees, kellel on kasvaja. Naine tal aga väga sõbralik ja lahke. Tean täpselt rääkida, kuna me elame nende enda majas, kus pole varem ükski töötaja elanud. Naine lihtsalt ei lubanud meil minna töötajate majja, sest tema arvates polnud see meie jaoks sobiv koht, ehehe. Maja ees tervitavad meid dalmaatsia ja Jack Russel. Siin nad meid siis poputavad ja ei luba isegi poest midagi osta, sest neil on kõik olemas ja lubavad meil kõike kasutada. Elame allkorrusel kaminasaali sarnases suures toas. Siin on 3 külmkappi, mis on igat sööki täis. Niiet nälga ei jää. Hästi palju on meil puu- ja juurvilju. Aias kasvab neil avokaadod (mida ma vihkan tegelt, heh) ja väraval ripuvad passionfruitid, mida ainult nopi ja söö ning maja ees kanad, kellelt saame mune. Lisaks saab farmer iga õhtu kohaliku poe viimase kuupäevaga tooteid tasuta, mida ka meie saame nüüd. Põhimõtteliselt laual on meil hetkel nektariinid, passionid, viinamarjad, rock-ja honeymelonid, arbuus, maasikad, banaanid, apelsinid ja tomatid. Vanamees ja ta naine istuvad õhtuti meie juures ja räägivad juttu ning pakuvad veini. Luksus missugune. Täna viisime Kaarlile ka süüa.
Siit majast paarisaja meetri kaugusel on suur muruplats, kus õhtuti käivad kängurud rohtu söömas, me nägime neid. Nunsupunsud on nad ikka küll. Oi, te kindlasti olete kuulnud Victoria metsapõlengust? Jube kohutav, vaesed känksid ja koaalad, kes kõik põleda ja surma said. Muidugi ka üle 100 inimese, kes surma said. Uudistes meil muud ei räägitagi, kui põlengust ja annetustest, mida on kogunenud üle 70 miljoni dollari.
Igatahes homme (14.veebruar) sõidame linna Marisele külla, kes töötab kohvikus ning tähistame sõbrapäeva. Siis saan oma valmiskirjutatud blogi ka netis üles riputada.
Ma õnnitlen siinkohal Maxilla Hambakliinikut 20 aasta juubeli puhul! Ja soovin kõigile oma kallikestele südamlikku sõbrapäeva ja et te ikka üksteisest hooliksite. Loodan, et ka minu peale mõtlete, ehe. Oma Ketsile saadan kuumad suudlused!! Ja oma issile, kes 17. veebruaril poolesaja aastaseks saab, saadan tugeva ja soooja kallikalli. Armastan.
Kadril tuleb 13. märtsil emme Austraaliasse 3ks nädalaks, siis me hakkame temaga seiklema, hehe. Ja siis juba varsti olen ka mina juba kodus. Olge vaprad ja naeratage hästi palju, siis kõik näevad, kui rõõmsad inimesed te olete. Mul juba kortsud, hehe.
Kallid!
1 comment:
nii lahe sa tuled varsti tagasi:))))
Post a Comment