Joosep, PALJU palju onne sulle sunnipaevaks!
Nii.
Elan endiselt siin vaikses korteris 4 poisi ja 1 tudrukuga. Ei ole hullu midagi. Elamises on 1 suur katkiste vedrudega voodi, 2 vaikest mittelahtikaivat diivanit, kus jalad kaetoelt ule ripuvad, ja 2x2 meetrine porandalapp :D Sellised magamiskohad siis. Tood ei ole endiselt. Seal kus intervjuul kaisin, oeldi kohe ara, et ei taheta working holiday viisaga tootajat. Sinna kohale joudmine oli mul juba ulme seiklus. Esiteks laksin vale rongi peale, siis hoorusid kingad mu jalad lohki. Ekslesin paljajalu mingi 4 kilomeetrit, labi surnuaia, labi linna, labi tulise asfaldi ning varskelt pigiga kaetud asfaldi. Muidugi jain sinna eksimise tottu ka hiljaks. Tood ei ole Perthis! Hullumaja. Rahad koigil otsas. Ootame farmi minekut. Kadri ja teised randavad endiselt packbackerite vahet. See on jube vasitav. Eriti kui sul on hiiglaslik kohver, millel ratas all neljakandiliseks kulunud ja vead mooda asfalti jarel nagu 20 kilost telliskivi. Ja uks kohvripool on nii ara kulunud, et asjad hakkavad varsti valja kukkuma. Sedasi on lood minu kohvriga, aga ta vahemalt saab praegu puhata rahulikult korteris. Nais, mis varsti saab. Koik seisab praegu farmi jarel. Kui ainult saaks juba sinna toole. Aga hooaeg alles algab kohe kohe. Tapseid kuupaevi ei oska oelda. Esmaspaeval lendab Allar tagasi Eestisse.
Tagantjargi. Eelmine laupaev, 31.jaanuaril, kaisime Kadri, Allari, Marise ja Kaarliga trippimas rendiautoga. Koigepealt soitsime mooda ookeaniaart Lancelini liivaluidetele, oiiiiii, kui monnad lumivalged ja pehmed liivamaed seal olid. tegime hasti hasti palju pilte seal. Puherdasime liivas, veeretasime ennast maest alla ja surfasime liivas. Vaga lahe oli. Olime uleni liivased. siis kaisime uliilusas helehelesinises ookeanivees liiva maha pesemas ja lainetes hullamas. Vesi oli niii soe!
Sealt ara soites, eksisime teelt ja soitsime mooda ehtsat Austraalia kruusateed, kus nagime palju kanguruid, nii armsaid vaikesi ja suuri elusaid, kui ka roiskund, jalad pusti surnuid ning luukeresid. Tegime korra vetsupeatuse ka, ja autost valja astudes viskas siukse saunapalavuse, tundsin isegi kuuma leilisauna lohna. Kraade oli kindlasti 40. Ega me teelt kuskile kraavi ega puu taha ei julgenudki pissile minna, sest varem teel nahtud molluskitest iguaanidest piisas, raakimata madudest ja amblikutest. Kukitasime siis auto taha :) Pakun, et peatusime mingi 3 minutit, selle ajaga joudis uks putukas mind niiii valusasti hammustada, et kaevars ikka sugeles tugevasti. Tunne oli nagu oleks punane sipegas peale pissind. Vaikse ajakuluga joudsime lopuks maanteele.
Soitsime edasi ule 100 km, kuni joudsime oma sihtpunkti- Pinnaclese korbe. Sinepivarvi korb, liiva alt paljastunud kivimurakatega. Vaga kuuuum. Oli huvitav. Tagasisoites paike loojus meil seljataga, see oli ilus. Teele huppas paar kangurut, mis oli veits hirmutav. Moelda, kui saame matsu oma rendiautole..
Issand, teate! Ma ajan NAHKA!!! Oudne!! ehehe
Kets, mine kooli nuud!
Kallid paid musid.
Nii.
Elan endiselt siin vaikses korteris 4 poisi ja 1 tudrukuga. Ei ole hullu midagi. Elamises on 1 suur katkiste vedrudega voodi, 2 vaikest mittelahtikaivat diivanit, kus jalad kaetoelt ule ripuvad, ja 2x2 meetrine porandalapp :D Sellised magamiskohad siis. Tood ei ole endiselt. Seal kus intervjuul kaisin, oeldi kohe ara, et ei taheta working holiday viisaga tootajat. Sinna kohale joudmine oli mul juba ulme seiklus. Esiteks laksin vale rongi peale, siis hoorusid kingad mu jalad lohki. Ekslesin paljajalu mingi 4 kilomeetrit, labi surnuaia, labi linna, labi tulise asfaldi ning varskelt pigiga kaetud asfaldi. Muidugi jain sinna eksimise tottu ka hiljaks. Tood ei ole Perthis! Hullumaja. Rahad koigil otsas. Ootame farmi minekut. Kadri ja teised randavad endiselt packbackerite vahet. See on jube vasitav. Eriti kui sul on hiiglaslik kohver, millel ratas all neljakandiliseks kulunud ja vead mooda asfalti jarel nagu 20 kilost telliskivi. Ja uks kohvripool on nii ara kulunud, et asjad hakkavad varsti valja kukkuma. Sedasi on lood minu kohvriga, aga ta vahemalt saab praegu puhata rahulikult korteris. Nais, mis varsti saab. Koik seisab praegu farmi jarel. Kui ainult saaks juba sinna toole. Aga hooaeg alles algab kohe kohe. Tapseid kuupaevi ei oska oelda. Esmaspaeval lendab Allar tagasi Eestisse.
Tagantjargi. Eelmine laupaev, 31.jaanuaril, kaisime Kadri, Allari, Marise ja Kaarliga trippimas rendiautoga. Koigepealt soitsime mooda ookeaniaart Lancelini liivaluidetele, oiiiiii, kui monnad lumivalged ja pehmed liivamaed seal olid. tegime hasti hasti palju pilte seal. Puherdasime liivas, veeretasime ennast maest alla ja surfasime liivas. Vaga lahe oli. Olime uleni liivased. siis kaisime uliilusas helehelesinises ookeanivees liiva maha pesemas ja lainetes hullamas. Vesi oli niii soe!
Sealt ara soites, eksisime teelt ja soitsime mooda ehtsat Austraalia kruusateed, kus nagime palju kanguruid, nii armsaid vaikesi ja suuri elusaid, kui ka roiskund, jalad pusti surnuid ning luukeresid. Tegime korra vetsupeatuse ka, ja autost valja astudes viskas siukse saunapalavuse, tundsin isegi kuuma leilisauna lohna. Kraade oli kindlasti 40. Ega me teelt kuskile kraavi ega puu taha ei julgenudki pissile minna, sest varem teel nahtud molluskitest iguaanidest piisas, raakimata madudest ja amblikutest. Kukitasime siis auto taha :) Pakun, et peatusime mingi 3 minutit, selle ajaga joudis uks putukas mind niiii valusasti hammustada, et kaevars ikka sugeles tugevasti. Tunne oli nagu oleks punane sipegas peale pissind. Vaikse ajakuluga joudsime lopuks maanteele.
Soitsime edasi ule 100 km, kuni joudsime oma sihtpunkti- Pinnaclese korbe. Sinepivarvi korb, liiva alt paljastunud kivimurakatega. Vaga kuuuum. Oli huvitav. Tagasisoites paike loojus meil seljataga, see oli ilus. Teele huppas paar kangurut, mis oli veits hirmutav. Moelda, kui saame matsu oma rendiautole..
Issand, teate! Ma ajan NAHKA!!! Oudne!! ehehe
Kets, mine kooli nuud!
Kallid paid musid.
No comments:
Post a Comment