27.veebruar

Dave toi meile mango j22tise

perekoer Tina Turner

Kolmapäev oli väga tore päev. Kaarlil oli sünnipäev, palgapäev ja meie viimane tööpäev, eheh. Kaarlile noppisime perenaise aiast 2 roosi. Palka saime 102 tunni eest 1436 doltsi ehk 11 500 EEK. Pärast lõunat kella kolme ajal jooksid meil õunaliinid koguaeg umbe, kuna 2 kiiret naist olid haiged ja neid polnud tööl ning pidime neljakesi jõudma kõik liinid ära pakendada, aga läks koguaeg kiireks. Üks hetk jooksin siis Kadrile appi tema liinile, kus ta toppis väiksemaid õunakesi põhimõtteliselt munakarpidesse ning õune muudkui potsatas juurde. Samuti ka teistel naistel oli kiire ja õunad hakkasid üle liini ääre kukkuma. Vanamees jättis siis masina seisma ja sammus tigedalt otsejoones minu poole ja hakkas pihta- sõimamine, karjumine, ropendamine, mölisemine. Ja seda kõike minu peale. Sõimas, nägu punane peas, et olen nii aeglane ja korjan õunu aint ühe käega ja vahin ringi- AJUVABA. Ma pole elusees nii kiirelt tööd teinud kui seal liinidel ja olen seal endast parima andnud. Ei saa mina aru, kust ta seda võtab. Ma arvan, et mu käed lihtsalt vuhavad nii kiiresti, et ta ei näegi neid töötamas. Haige vanamees. Igatahes, küsisin siis üle, et kas ma olen liiga aeglane, selle peale sõimas ta veel hullemini, lükkas mu eemale ja hakkas ise neid toppima kasti, samal ajal mölisedes ja ropendades (fuck me, bullshit, rubbish, shit jne) Õudne. Mul sai hing nii täis, et kõndisin minema, karjus mulle veel midagi järgi. Pöörasin ümber ja karjusin „I QUIT!“ ja tõmbasin kätega veel joone alla,(ahha,naljakas praegu tagant järgi mõelda), Kadri viskas oma õunad käest ja ütles pässile, et sa ei või meiega nii rääkida ja jooksis mulle järgi. Vanamees ütles Kadrile, et sina ei lähe kuhugi, sina jääd siia. Aga kõndisime vihastena koju, kusjuures esimest korda Perhis olles sadas vihma. Hiljem tuli perenaine koju ja rääkisime talle kõik ära, ta lohutas meid ja ütles, et selline ta juba on ja ta on kannatanud seda 45 aastat.(Miks?) Igatahes ta ütleski, et iga päev hoidis hinge kinni, et millal on see päev, kui me töölt ära tuleme pässi pärast ja et isegi 2 nädalat vastu pidasime. Ta mõistis meid ja tal oli väga kurb meel, et nüüd ära läheme, kuna olime talle hinge pugenud. Olles maha rahunenud, küsis, kas oleksime nõus teist korda proovima. Olime isegi juba nõus, sest raha on vaja. Ja siis. Tuli vanamees töölt koju. Arvasime et on ka maha rahunenud. Eksisime. Tema laost juba minema ei kõnnita. Naine küsis, et kas tuled räägid ka tüdrukutega. Tema sellepeale, et „ei taha mina nendega rääkida, üks teeb tööd, teine (mina) ei tee!“ Daaaa. Mida kuradit! Mida ma siis siiani teind olen? Liinil tantsu löönd? Minu jaoks oli see solvav. Aga ma ei öelnud midagi, naine natuke pobises, et sa oled ülekohtune ja siis sai vanamees veel vihasemaks ja karjus nii kõvasti, et minu kõrvad pole siukest varem kuulnud. Ma ütlesin korra, et andsin endast parima vms ja ta ainult sõimas. Ma nutsin ja naine kallistas ja rahustas mind terve aeg. Karjus ka oma naise peale. Aitab. Selle vanamehe juurde tööle me enam ei lähe! Hiljem kuulsime kuidas ta üleval korrusel oma naise peale ikka veel karjus. Magasime öö ära ja hommikul helistasime rekkamehele, et äkki saab meid rongijaama ära visata, aga ta muretses, et meil pole ju kuhugi minna ja pakkus meile enda kodu. Tuli meile enne lõunat järgi, perenaine saatis meid ära, andis kaasa 2 raamatut pühendusega ning kallistas ja ütles, et me ikka kirjutaks talle ja kunagi oma lastega talle külla tuleks, heh. Ta oli väga lahke ja meeldiv naine.

Siin me siis nüüd oleme, Davidi juures. Dave on 46-aastane, elukaaslane on tal stjuuardess Abu Dhabis, keda ta väga harva näeb. Dave ise töötab hommikul 5-st õhtu 22-ni. Nii et me teda eriti ei näegi. Tal on suur maja suure õuega, kus ka väike bassein. Ja INTERNET, ehe. Pakkus meile kummalegi oma tuba, aga me magame Kadriga ühes suuures pehmes voodis nagu printsessid. Midagi siin muidugi eriti teha ei ole. Eile, 26ndal (siinkohal õnne Laurile sünnipäevaks), koristasime veits kööki ja verandat, Kadri küpsetas kaneelisaiu ja passisime netis. Hommikul istusime Kadriga oma voodis, suur Austraalia kaart ees ja pidasime tulevikuplaane, mida oma kahe nädalaga pihta hakata, mis on jäänud Kadri ema tulekuni. Korra tekkis kindel plaan, et käime üleval Broomes ära ja sealt lendaks siis Queenslandi tagasi. Aga raha nappuse tõttu jääb see ikkagi ära. Korra m6lkus peas ka, et lendaks veel Melbourne''i paariks p2evaks, kuna kunagi lubasime, et sinna linna peame veel korra tagasi minema. Aga arvatavasti looderdame tühja siin pärapõrgus ja puhkame kuni hakkab puhkus. Lõuna ajal käis Dave kodus ja tõi meile jäätist mango ja shokolaadiga, mmmm, kui nämma see oli. Siis beezitasime bassu ääres, käisime siin lähedal poes ja ostsime krõpsu ning tegin maailma parimat dipikastet ja vaatasime filmi „Chocolat“ Johnny Deppiga. Oii ta on nunnu küll. Homme on laupäev, sõidame linna ja ostame lennupiletid tagasi Brisbane´i ära. Ja käiks väheke ka poodides.

Sellised lood siis meiega. Elu nagu filmis.

28.veebruar- Margit, minu kõige siiramad õnnesoovid Sinule sünnipäevaks! Ja pai pisikesele Norale 8. päevaseks saamise puhul!

Jaana