Jäin eelmine kord pooleli Milduras. Mildurast Adelaide oli veel sõita 400 km. Teel sinna nägin teekõrval puuotsas tumedat kompu, pidasime auto kinni ja voilaa- oligi koaala. Tudus. Meie
ahhetamiste peale ajas oma kõrvad kikki ja piilus 
puu tagant, üliarmas pontsu! Sõit kulges meil viperdusteta, vaheldumisi tüdrukutega olime roolis ja kes tahtis, see magas tagaistmel. Ilmad olid kuumad. Tegime vahepeatusi mingi 400 km tagant, Bensiini kulus ka päris palju, mingi 600 dollari eest kõik kokku. Raske jalaga tüdrukud kah, eheh.Adelaide jõudsime 10 ajal õhtul. Oli pime ja peatusime esimeses McDonaldsis, et arutada ööbimist jne. Linnakaarti oli suht keeruline lugeda, aga lõpuks jõudsime jällegi randa ning käisime pulgadušši all pesemas ning ruttu oma autokorterisse tuttu, sest oli päris jahe öö, eriti tuulises rannas.
Järgmine hommik oli pühapäev ning sõitsime kesklinna, kus toimusid rattasõidud. Hommikukohvi joodud, saime kokku Eesti ratturi Renega. Enne sõitu võtsime pargis päikest ja tegime kerge pikniku väikse veiniga. 
Läksime raja äärde Renele kaasa elama, nägime ka Lance Armstrongi. 
Õhtul saime Renega korraks kokku ja jõime kohvi. Meie sõit jätkus enne 9 õhtul üles Port Augusta poole. Ööbisime karavanpargis oma autos, käisime dušši all. Iga päev enne magama jäämist pläkutame veel pool tunnikest nii, et kõhud kõveras. Nalja saab meil koguaeg.
Üks ei näe, teine ei kuule, kolmas ei saa üldse midagi aru. Tegelt need kolm kokku ongi üks Annela, hihihi. 
Varahommikul tõmbasime kiirelt maksmata minema sealt, jälle. Meid ootas ees pikk Nullarbori maantee. Pikk sirge otsetee ja puudeta maastik nagu kõrbes. Perthini jäänud 2500 km. Päike küttis nagu saunas. Autos pritsisime üksteist veega, et mingitki jahutust saada. 
Aga veepudelid olid ka autos kuumaks keenud. Sel päeval sõitsime maha 1300 km, ööbima jäime jällegi karavanide parki, kus laadisime oma akud täis ning hommikul vargsi jällegi minema tõmbasime. HOmmikul aga avastasin, et minu telefon enam ei funka, kuigi olin eelmine õhtu täis laadinud. Vana telefon ka juba ja ju aku nii läbi. Igatahes pilti ei võta enam ette ega midagi. Kasutan Annela telefoni vahepeal, et oma telefonikaart sisse panna ja smse saata- vaadata. Kõik me oleme pruuniks päevitunud, mis kõige hullem- mu kõige väljaulatuvam koht, nina, on nii ära kärssand, et ajas nahka ja praegu kakun seda nii, et nina laiguline, väike Michael Jacksoni nina näeb välja :D
Viimasel tripipäeval sõitsime maha 1200 km, vahepeatused Esperance rannas ning paarsada km enne Perthi peatusime Haydenis, kus on kuulus Wave Rock ehk kivist murdlaine. 
(Mul siin blogi all on map ka, kui tahate kohtadest aru saada, kust mööda sõitsime jne). Ühtegi kängurut selle 4000 km jooksul meie auto ette õnneks ei hüppanud, küll aga kõmutas Triin ühe papagoi vastu aknaklaasi. Õhtul pimedas 9 ajal jõudsime Perthi. Teised eestlased, kes meid siin kostitavad, tulid linnaossa vastu. Maja on suur- kokku 7 tuba, tagaaias bassein, majas on ka nett. Väga luks. Nüüdseks oleme elanud siin 4 päeva ning kõik on kontrolli all ja hästi. Eile käisime tüdrukutega kesklinnas pangaasju ajamas. Kõik tuttavad teed, majad, poed, sillad- nagu kohalik oleksin olnud. Kaua väljas ei jõuagi olla, sest nii kuum on. Aga mulle see meeldib! Kindlasti olen unustanud mingeid hetki/olukordi kirjutada, aga eks siis hiljem. Praeguseks aga kõik, kuulame Jacksonit ja võtame bassu ees päikest, varsti süüa tegema ning õhtul hakkame grillima. Homseks meil ka plaanid, aga nendest kirjutan siis, kui tehtud/käidud. Teisipäeval, 26.ndal on suur Austraalia päev nagu igal aastal, millest ka eelmisel aastal kirjutasin, võimas ilutulestik ja kõigil vaba päev ja piknikud suure jõe ääres. Pärast seda hakkame me ka siis asjalikeks ning mingit tööotsa otsima. Seniks aga jätkame oma puhkust.Kallistan teid, mu kallikesed!
Jaana Banaana
No comments:
Post a Comment