27.veebruar

Dave toi meile mango j22tise

perekoer Tina Turner

Kolmapäev oli väga tore päev. Kaarlil oli sünnipäev, palgapäev ja meie viimane tööpäev, eheh. Kaarlile noppisime perenaise aiast 2 roosi. Palka saime 102 tunni eest 1436 doltsi ehk 11 500 EEK. Pärast lõunat kella kolme ajal jooksid meil õunaliinid koguaeg umbe, kuna 2 kiiret naist olid haiged ja neid polnud tööl ning pidime neljakesi jõudma kõik liinid ära pakendada, aga läks koguaeg kiireks. Üks hetk jooksin siis Kadrile appi tema liinile, kus ta toppis väiksemaid õunakesi põhimõtteliselt munakarpidesse ning õune muudkui potsatas juurde. Samuti ka teistel naistel oli kiire ja õunad hakkasid üle liini ääre kukkuma. Vanamees jättis siis masina seisma ja sammus tigedalt otsejoones minu poole ja hakkas pihta- sõimamine, karjumine, ropendamine, mölisemine. Ja seda kõike minu peale. Sõimas, nägu punane peas, et olen nii aeglane ja korjan õunu aint ühe käega ja vahin ringi- AJUVABA. Ma pole elusees nii kiirelt tööd teinud kui seal liinidel ja olen seal endast parima andnud. Ei saa mina aru, kust ta seda võtab. Ma arvan, et mu käed lihtsalt vuhavad nii kiiresti, et ta ei näegi neid töötamas. Haige vanamees. Igatahes, küsisin siis üle, et kas ma olen liiga aeglane, selle peale sõimas ta veel hullemini, lükkas mu eemale ja hakkas ise neid toppima kasti, samal ajal mölisedes ja ropendades (fuck me, bullshit, rubbish, shit jne) Õudne. Mul sai hing nii täis, et kõndisin minema, karjus mulle veel midagi järgi. Pöörasin ümber ja karjusin „I QUIT!“ ja tõmbasin kätega veel joone alla,(ahha,naljakas praegu tagant järgi mõelda), Kadri viskas oma õunad käest ja ütles pässile, et sa ei või meiega nii rääkida ja jooksis mulle järgi. Vanamees ütles Kadrile, et sina ei lähe kuhugi, sina jääd siia. Aga kõndisime vihastena koju, kusjuures esimest korda Perhis olles sadas vihma. Hiljem tuli perenaine koju ja rääkisime talle kõik ära, ta lohutas meid ja ütles, et selline ta juba on ja ta on kannatanud seda 45 aastat.(Miks?) Igatahes ta ütleski, et iga päev hoidis hinge kinni, et millal on see päev, kui me töölt ära tuleme pässi pärast ja et isegi 2 nädalat vastu pidasime. Ta mõistis meid ja tal oli väga kurb meel, et nüüd ära läheme, kuna olime talle hinge pugenud. Olles maha rahunenud, küsis, kas oleksime nõus teist korda proovima. Olime isegi juba nõus, sest raha on vaja. Ja siis. Tuli vanamees töölt koju. Arvasime et on ka maha rahunenud. Eksisime. Tema laost juba minema ei kõnnita. Naine küsis, et kas tuled räägid ka tüdrukutega. Tema sellepeale, et „ei taha mina nendega rääkida, üks teeb tööd, teine (mina) ei tee!“ Daaaa. Mida kuradit! Mida ma siis siiani teind olen? Liinil tantsu löönd? Minu jaoks oli see solvav. Aga ma ei öelnud midagi, naine natuke pobises, et sa oled ülekohtune ja siis sai vanamees veel vihasemaks ja karjus nii kõvasti, et minu kõrvad pole siukest varem kuulnud. Ma ütlesin korra, et andsin endast parima vms ja ta ainult sõimas. Ma nutsin ja naine kallistas ja rahustas mind terve aeg. Karjus ka oma naise peale. Aitab. Selle vanamehe juurde tööle me enam ei lähe! Hiljem kuulsime kuidas ta üleval korrusel oma naise peale ikka veel karjus. Magasime öö ära ja hommikul helistasime rekkamehele, et äkki saab meid rongijaama ära visata, aga ta muretses, et meil pole ju kuhugi minna ja pakkus meile enda kodu. Tuli meile enne lõunat järgi, perenaine saatis meid ära, andis kaasa 2 raamatut pühendusega ning kallistas ja ütles, et me ikka kirjutaks talle ja kunagi oma lastega talle külla tuleks, heh. Ta oli väga lahke ja meeldiv naine.

Siin me siis nüüd oleme, Davidi juures. Dave on 46-aastane, elukaaslane on tal stjuuardess Abu Dhabis, keda ta väga harva näeb. Dave ise töötab hommikul 5-st õhtu 22-ni. Nii et me teda eriti ei näegi. Tal on suur maja suure õuega, kus ka väike bassein. Ja INTERNET, ehe. Pakkus meile kummalegi oma tuba, aga me magame Kadriga ühes suuures pehmes voodis nagu printsessid. Midagi siin muidugi eriti teha ei ole. Eile, 26ndal (siinkohal õnne Laurile sünnipäevaks), koristasime veits kööki ja verandat, Kadri küpsetas kaneelisaiu ja passisime netis. Hommikul istusime Kadriga oma voodis, suur Austraalia kaart ees ja pidasime tulevikuplaane, mida oma kahe nädalaga pihta hakata, mis on jäänud Kadri ema tulekuni. Korra tekkis kindel plaan, et käime üleval Broomes ära ja sealt lendaks siis Queenslandi tagasi. Aga raha nappuse tõttu jääb see ikkagi ära. Korra m6lkus peas ka, et lendaks veel Melbourne''i paariks p2evaks, kuna kunagi lubasime, et sinna linna peame veel korra tagasi minema. Aga arvatavasti looderdame tühja siin pärapõrgus ja puhkame kuni hakkab puhkus. Lõuna ajal käis Dave kodus ja tõi meile jäätist mango ja shokolaadiga, mmmm, kui nämma see oli. Siis beezitasime bassu ääres, käisime siin lähedal poes ja ostsime krõpsu ning tegin maailma parimat dipikastet ja vaatasime filmi „Chocolat“ Johnny Deppiga. Oii ta on nunnu küll. Homme on laupäev, sõidame linna ja ostame lennupiletid tagasi Brisbane´i ära. Ja käiks väheke ka poodides.

Sellised lood siis meiega. Elu nagu filmis.

28.veebruar- Margit, minu kõige siiramad õnnesoovid Sinule sünnipäevaks! Ja pai pisikesele Norale 8. päevaseks saamise puhul!

Jaana

23.veebruar

K2nguru poiss vaatas oma sopru















Mario 1 autodest














Liinidel

Hommikune t66teekond

Elu on õun. Või siis ploom. Või nektariin. Oleme juba tööga harjunud. Väsitav on terve päev jalgadel olla. Ja mõned mutid ajavad närvi oma kägisemise ja sõimamisega. Vanamees (boss) on hull närvihaige tööl, mind ta vist ei salli eriti, sest alati ta möliseb minuga kuigi ma midagi valesti teind ei ole, aga kodus on ta täitsa sõbralik ja isegi naeratab. Töötasime ka sel laupäeval. Kokku tuli nädalas 52 tundi. Üks hommik tööle kõndides hüppas känguru meie nina eest üle tee metsa vahele.
Neljapäeval, 19ndal, kutsus töö juurest üks rekkamees Dave meid enda juurde grillima. Võtsime ka Kaarli peale ning hüppasime poest läbi. Mina tegin eestipärast hapukoore-tomati-kurgi salatit, viskasin ka veits fetajuustu sisse. Nemad grillisid kana. Oli tore.
Laupäeval pärast tööd sõitsime linna. Bossi poeg Mario(kes tegelikult juhib nüüd rohkem äri kui vanamees) viskas oma autoga meid rongijaama. Olime tööst vaimselt väga väsinud. Pühapäeva hommiku ja lõuna veetsime basseini ääres, sest ei raatsind aega raisata ranna äärde sõitmisega. Pärast lõunat toimus ühes linna osas Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine, me läksime ka sinna. Kohal oli umbes 40 inimest, pooled 70-80 aastased eesti-austraallased. Räägivad ikka eesti keelt ja pidasid seal kõnesid, laulsime isamaalisi laule ning sõime kooki ja jõime teed-kohvi. (Tervitused sunnipaeva puhul hambaarsti Kristale!) Ning astusime jällegi rongile ja 20 minutit sõitu farmi.
Vanamees tuli meile vastu ja peatusime korraks meie töökoha juures, kus Mario ikka veel töötas. Ta hobiks on rallisõitmine, oli ühe oma sportautoga seal ja vanamees ütles, et ta meid sõidutaks. Oii, kus ta kimas. Täielik professionaal. Kurvilisel mäe-metsateel 220-ga. See oli vägev. Garaazis on tal päris ralliauto, millega lubas ka meid kunagi sõitma viia. Siis üke õhtu sõitsime tema ATV-dega.
Igatahes töö nagu töö ikka. Väsitav. Kell 22 tavaliselt jääme magama, kell 6.35 ärkame. Olen liiga väsinud, et midagi veel mõelda ja kirjutada, niiet. Head ööd!

Teie J.

Karragulleni farm

Haha, nonii nonii! Me oleme nüüd alates kolmapäevast farmis töötanud. Saime Kaarli käest telefoninumbri, kuhu ta ise tuli juba teisipäeval. Helistasime ja öeldi, et hüpake aga kohe rongile ja sõidke kohale. Perthi kesklinnast sõitis rong 25 km ja sealt veel edasi maabussiga mingi 15 km. Igatahes koht on linnast ainult 40 km kaugusel. Kiviga visata. Nii. Bussipeatusesse tuli meile vastu Mario, 34a, kes on farmeri poeg ja töötab ka ise siin. See tegelikult ei olegi nagu farm, vaid puuvilja ladu, kus meie tööks on puuviljade sortimine, pakkimine ja kastidesse panemine. Ladu asub metsa vahel, kuhu tuuakse puuviljad mõne km kauguselt põldudelt. Puuviljadeks on eri sorte ploome (oii kui suuri ja magusaid), nektariinid, virsikud, õunad ja pirnid. Töö algab hommikul 7:30 ja lõpeb 17:30 esmaspäevast reedeni, mõnikord ka laupäeval lõunani. Meid on seal liinidel sorteerimas 6-7 naist, pluss 6-7 meest äravedamis- ja kaalumistööl. Töö on äärmiselt vaäsitav ja kiire. Ma ei oleks seda arvanudki. Koguaeg on tamp taga, pole aega ninagi sügada, sest liinid töötavad kiiresti ja pead koguaeg jõudma puuviljad õigetesse kohtadesse panna ning koledad välja sorteerima. Kui munema jääd, hakkavad puuviljad üle liini maha kukkuma. Seda veel päris juhtunud ei ole, sest kiired mutid seal, kes on juba seda tööd 10 aastat teinud, tulevad appi. Aga ei taha ju möku ka olla, niiet käed peavad väga kiired olema. Esimesel õhtul olid silmad äärmiselt väsinud, sest seal muud pole aega ega saagi vaadata, kui puuviljade korrektsust, siuke tunne, et silmad juba on kõõrdi. Teiseks seisame terve päeva jalgadel, õhtuks on nagu pakud. Kolmandaks jääb selg kangeks ning kõige hullemini valutavad mul randmed, sest korjame ümmargusi puuvilju ja tõstame kõrval kastidesse, kuid peopesad o koguaeg samas asendis (praepannigi on pea võimatu tõsta). Viimaseks närvikulu, sest alati on igas töökohas mõni tropp. Meil on paar tükki, kes karjuvad ja võimutsevad ja tänitavad.
Puuviljafarm kuulub itaallastele, mis on siin edasi kandunud põlvest põlve ning pragused farmipidajad on juba siin sündinud, kuid juured on itaaliast. Nad ise pole elu sees Itaalias käinud, ega üldse Austraaliast välja saand, terve elu ainult töötanud oma farmis. Omanik on Neil, 66aastane, tal on 65aastane naine Esdra, nende poeg Mario, kes on abielus ning neil on 2 väikest last. Lisaks toodavad nad oma veini, mis maitseb täitsa hästi. Liinil töötab veel paar sugemetega itaallast. Neil on väga äkilise iseloomuga matslik närviline vanamees, kellel on kasvaja. Naine tal aga väga sõbralik ja lahke. Tean täpselt rääkida, kuna me elame nende enda majas, kus pole varem ükski töötaja elanud. Naine lihtsalt ei lubanud meil minna töötajate majja, sest tema arvates polnud see meie jaoks sobiv koht, ehehe. Maja ees tervitavad meid dalmaatsia ja Jack Russel. Siin nad meid siis poputavad ja ei luba isegi poest midagi osta, sest neil on kõik olemas ja lubavad meil kõike kasutada. Elame allkorrusel kaminasaali sarnases suures toas. Siin on 3 külmkappi, mis on igat sööki täis. Niiet nälga ei jää. Hästi palju on meil puu- ja juurvilju. Aias kasvab neil avokaadod (mida ma vihkan tegelt, heh) ja väraval ripuvad passionfruitid, mida ainult nopi ja söö ning maja ees kanad, kellelt saame mune. Lisaks saab farmer iga õhtu kohaliku poe viimase kuupäevaga tooteid tasuta, mida ka meie saame nüüd. Põhimõtteliselt laual on meil hetkel nektariinid, passionid, viinamarjad, rock-ja honeymelonid, arbuus, maasikad, banaanid, apelsinid ja tomatid. Vanamees ja ta naine istuvad õhtuti meie juures ja räägivad juttu ning pakuvad veini. Luksus missugune. Täna viisime Kaarlile ka süüa.
Siit majast paarisaja meetri kaugusel on suur muruplats, kus õhtuti käivad kängurud rohtu söömas, me nägime neid. Nunsupunsud on nad ikka küll. Oi, te kindlasti olete kuulnud Victoria metsapõlengust? Jube kohutav, vaesed känksid ja koaalad, kes kõik põleda ja surma said. Muidugi ka üle 100 inimese, kes surma said. Uudistes meil muud ei räägitagi, kui põlengust ja annetustest, mida on kogunenud üle 70 miljoni dollari.
Igatahes homme (14.veebruar) sõidame linna Marisele külla, kes töötab kohvikus ning tähistame sõbrapäeva. Siis saan oma valmiskirjutatud blogi ka netis üles riputada.
Ma õnnitlen siinkohal Maxilla Hambakliinikut 20 aasta juubeli puhul! Ja soovin kõigile oma kallikestele südamlikku sõbrapäeva ja et te ikka üksteisest hooliksite. Loodan, et ka minu peale mõtlete, ehe. Oma Ketsile saadan kuumad suudlused!! Ja oma issile, kes 17. veebruaril poolesaja aastaseks saab, saadan tugeva ja soooja kallikalli. Armastan.
Kadril tuleb 13. märtsil emme Austraaliasse 3ks nädalaks, siis me hakkame temaga seiklema, hehe. Ja siis juba varsti olen ka mina juba kodus. Olge vaprad ja naeratage hästi palju, siis kõik näevad, kui rõõmsad inimesed te olete. Mul juba kortsud, hehe.
Kallid!

7.veebruar

Joosep, PALJU palju onne sulle sunnipaevaks!
Nii.
Elan endiselt siin vaikses korteris 4 poisi ja 1 tudrukuga. Ei ole hullu midagi. Elamises on 1 suur katkiste vedrudega voodi, 2 vaikest mittelahtikaivat diivanit, kus jalad kaetoelt ule ripuvad, ja 2x2 meetrine porandalapp :D Sellised magamiskohad siis. Tood ei ole endiselt. Seal kus intervjuul kaisin, oeldi kohe ara, et ei taheta working holiday viisaga tootajat. Sinna kohale joudmine oli mul juba ulme seiklus. Esiteks laksin vale rongi peale, siis hoorusid kingad mu jalad lohki. Ekslesin paljajalu mingi 4 kilomeetrit, labi surnuaia, labi linna, labi tulise asfaldi ning varskelt pigiga kaetud asfaldi. Muidugi jain sinna eksimise tottu ka hiljaks. Tood ei ole Perthis! Hullumaja. Rahad koigil otsas. Ootame farmi minekut. Kadri ja teised randavad endiselt packbackerite vahet. See on jube vasitav. Eriti kui sul on hiiglaslik kohver, millel ratas all neljakandiliseks kulunud ja vead mooda asfalti jarel nagu 20 kilost telliskivi. Ja uks kohvripool on nii ara kulunud, et asjad hakkavad varsti valja kukkuma. Sedasi on lood minu kohvriga, aga ta vahemalt saab praegu puhata rahulikult korteris. Nais, mis varsti saab. Koik seisab praegu farmi jarel. Kui ainult saaks juba sinna toole. Aga hooaeg alles algab kohe kohe. Tapseid kuupaevi ei oska oelda. Esmaspaeval lendab Allar tagasi Eestisse.
Tagantjargi. Eelmine laupaev, 31.jaanuaril, kaisime Kadri, Allari, Marise ja Kaarliga trippimas rendiautoga. Koigepealt soitsime mooda ookeaniaart Lancelini liivaluidetele, oiiiiii, kui monnad lumivalged ja pehmed liivamaed seal olid. tegime hasti hasti palju pilte seal. Puherdasime liivas, veeretasime ennast maest alla ja surfasime liivas. Vaga lahe oli. Olime uleni liivased. siis kaisime uliilusas helehelesinises ookeanivees liiva maha pesemas ja lainetes hullamas. Vesi oli niii soe!
Sealt ara soites, eksisime teelt ja soitsime mooda ehtsat Austraalia kruusateed, kus nagime palju kanguruid, nii armsaid vaikesi ja suuri elusaid, kui ka roiskund, jalad pusti surnuid ning luukeresid. Tegime korra vetsupeatuse ka, ja autost valja astudes viskas siukse saunapalavuse, tundsin isegi kuuma leilisauna lohna. Kraade oli kindlasti 40. Ega me teelt kuskile kraavi ega puu taha ei julgenudki pissile minna, sest varem teel nahtud molluskitest iguaanidest piisas, raakimata madudest ja amblikutest. Kukitasime siis auto taha :) Pakun, et peatusime mingi 3 minutit, selle ajaga joudis uks putukas mind niiii valusasti hammustada, et kaevars ikka sugeles tugevasti. Tunne oli nagu oleks punane sipegas peale pissind. Vaikse ajakuluga joudsime lopuks maanteele.
Soitsime edasi ule 100 km, kuni joudsime oma sihtpunkti- Pinnaclese korbe. Sinepivarvi korb, liiva alt paljastunud kivimurakatega. Vaga kuuuum. Oli huvitav. Tagasisoites paike loojus meil seljataga, see oli ilus. Teele huppas paar kangurut, mis oli veits hirmutav. Moelda, kui saame matsu oma rendiautole..
Issand, teate! Ma ajan NAHKA!!! Oudne!! ehehe
Kets, mine kooli nuud!
Kallid paid musid.