Päriseks kodus, Eestis.

Lõpp minu Austraalia blogile, mis jääb minuväikseks raamatuks, mida lugedes saan ise muigelsuuga mälestustesse vajuda ning mida saavad ka minu lapselapsed kunagi uudishimu ja põnevusega lugeda.
11. detsembril Karratha väiksest lennujaamast lahkusime rõõmsal meelel, et lõpuks see töörügamine läbi ning ees ootab kodu, pere, jõulud. Sisimas aga.. kerge kahjutunne ikkagi, et Austraalia on kohe kohe läbi saamas. Väike vahepala on, et lennujaamas võeti Oliveril 2 paari maniküürikääre ära- esiteks minu üllatuseks, et kuidas ta ei mõelnud, et teravaid esemeid ei tohi lennukisalongi kaasa võtta; teiseks- ja veel 2 TÜKKI! Jeerum küll. Jäi oma lemmikkääridest ilma, mis tal olnud juba lapsest saati.
Lendasime Perthi kaheks päevaks oma vanade sõpradega tsautama. Veetsime need ööd, meie kui seljakotirändurite, mälestuseks, Northbridge´s Barracksi backpackersis; õhtustasime ehtsas Austraaliapärases pubis Outback Jack; lükkasime veel viimast korda varba liiva Scraborough rannas; ostsime veel viimaseid suveniire koju kaasa ning naeratasime Austraalia kuumalepäikesele.
13ndal startisime Perthist. Varahommikul sõidutas Kadri meid lennujaama. Loomulikult ei saa ju ükski reis viperdusteta- teades, et AirAsia ei ole parim valik, on protsent eriti suur, hehe. Igatahes, mingi arvutisüsteemi rikke tõttu pidime juurde maksma 50 dollarit. Öeldi- tahate lennata, makske! Vaielda oli mõttetu. Aga las jääb siis. Peaasi, et koju elusalt jõuame.
Esimene 2-tunnine peatus Kuala Lumpuris.
Istusime kohvikus, jõime Lattet ja sõime saiakesi. Jah, Oliveril hambus hiigel shokolaadi donut! Edasi 13-tunnine lend Londonisse- mittemugavustega ning teiseks kõrvalistujaks närviliselt nätsunäriv ja tugevate jalatõmblusega tsurka. Ütleks, et keskmisel istmel magamisasendit naljalt ei leia, küll aga, kui leiabki, siis on see naljakas.
Maandusime enne südaööd Londonis, siis magasime lennujaamas külmal kivipõrandal, riided alla sooje-pehmenduseks, mõned tunnid. Siis läksid meie teed Oliveriga lahku, kuna mina pidin vahetama lennujaama ja sealt lendama Saksamaale oma perega kokku saama ning ilusaid jõule tähistama.
Südamega koju jõudsin lõpuks 27ndal detsembril.
Elan Tartus ja käin tööl. Olen rahul. Elu on ilus.
Minu eluke.


Ikka läbi naeru, liblikate ja lillede,
Jaana