3 tundi lendu ja olimegi enne lõunat kohal. Lennujaamas tulid meie juurde sõbralikult 2 kohalikku noormeest ja hakkasid meie kohvreid vedama. Kadri küll ütles, et pole vaja, sest meil lihtsasti lükatavad kohvrid, rattad ju all ikkagi, eheh. Mina siis mõtlesin, et küll on viisakas maa, nii teenindavad meid nagu kuningannasid. oma 50 meetrit hiljem jõudsime nende järel rahavahetuspunkti juurde. Ütlesime, et meil pole vaja vahetada, et olemas. Siis aga saime pointile pihta..sirutasid oma peopesad välja ning rahaküsivalt silmad punni. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et kas nad teevad nalja või. Ütlesin ennast sisse rääkides, et ei ole raha, ahah. See aga nägi juba mu rahakoti vahel roosat 100 000ndelist (Eesti rahas ~ 130 kr) ja näitas sellele näpuga. Ütlesin, et seda väga palju selle teene eest ja mul väiksemat pole. Enne me neist aga lahti ei saanud, kui andsin kahedollarise mündi (22 kr) ja kõndisin eemale. Kurss on siis 8000 ruupiat= 1 dollar = 11 krooni
Lennujaama ees otsisime taksot, seal pakuti et Kuta linna saab 50 000 ruupiat nägu. Meil harjumatuna tunduva hiigelsummaga ei olnud me algul nõus ja otsisime edasi. Teadsime et Balil tuleb iga asjaga kaubelda. Mina siis kauplesin ühe taksojuhi 40 000ga nägu nõusse. Ise olime veel väga rahul. Hiljem saime ka teada, et kõike saab vähemalt poole odavamalt kui algseks hinnaks ütlevad, nagu ka sellega, et Austria tüdrukud said kolme peale 25 000ga, samas kui me maksime kahepeale 80 000...Igatahes 16 päeva hiljem uuesti lennujaama minnes maksime taksojuhile vaid 25 000 ja punkt.
Taksojuht viis ilusti meie Mastapa hotelli ette, mille olime varakult Perthis olles neti teel kinni broneerinud kolmeks päevaks. Hotell nägi nagu dzungel välja, paljude põõsaste ja puudega, papagoidega, lisaks voolas hotelli keskel väike jõeke oranzide kalakestega. Ja loomulikult asendamatu bassein. Tuppa astudes, oli tuba korralik ja puhas, veits küll kopitulõhnaga, aga konditsioneer vähemalt olemas, sest väljas oli ikka tapvalt palav ja niiske. Hoopis teine emotsioon aga tabas meid siis, kui vannitoaukse avasime. Nimelt olid küll neli seina, aga katust ei olnud. Selle asemel oli selline punutud võre, ühesõnaga öösel potil istudes taevasse vaadates näeb tähti, päeval linnukesi lendamas.
Meie esimese hotelli esine.
Esimene päev Mastapa Gardeni hotellis.
Balil saab igaüks miljonär olla. 2000 Eesti krooni võrdub umbes 1 600 000-ga.
Meie vetsumaja. Pildil paistab kuivatuspuu, paremale jääb veel peegel ja kraanikauss, seljataha pott ja vann.
Kuta turistirand. Palju surfareid, kaubitsejaid (maniküüri, massaazi, jäätise, ehete, kellade, vibude, ajutiste tatoveeringute pakkujaid) suured lained, päike, kuum liiv, venelased. Jah, Balil kohtab väga palju venelasi. Kahjuks. See eest Austraalias on see harv.
Hotelli aias.
Lasime toateenijal meist pilti teha. Iga jumala hommik tehti meil voodi korda, v. a. siis, kui meil pohmakas oli ja lõunani magasime.
Tänavakaunistused. Kohalikel on mingi püha asi noku teema. Näiteks müüvad nad puust nikerdatud nokusid, et kui sellega sõbrale pähe lüüa, siis saab õnne tunda vms.
Hotelli sisehoov.
Samuti oli meil hotelli hinnas sees ka hommikusöök. Valida sai kolme vahel- rahvusvaheline ehk röstsai moosi ja võiga, Ameerikalik ehk peekon, muna, röstsai ning Indoneesia hommikusöök ehk mis pildil näha. Seda sai valida kas meenuudlitega või punase riisiga.
Siis kasvasid aias veel sellised ..ee..asjad. Ma ei teagi, mis need on.
Päikseloojang Kutas
Mulle väga meeldib Indoneesia toit.
Kohalikud panevad selliseid väikseid oma näpukestega meisterdatud karbikesi tänavatele ja oma poodide ette treppidele ja üldse igale poole. See on neile püha, nö jumalale tänaavaldus vms. Panevad sinna lillekesi ja kas siis raha või küpsist, oleme näind ka suitsu ja kommi. Ja siis nad muidu lõhnatavad igal pool neid viirukeid. Poes hakkab küll pea ringi käima nendest.
Selline läbikäik asus meie teises hotellis Gora Beach Inn. Seal elasid veel meiega Getter ja Merilin. Tutvusime paljude eri rahvustest noortega.
Puukulinate pood.
Mastapa Gardenis.
Getter ja kohalik surfipoiss Tiger.
Lubasime esimesel õhtul koogikese ja kokteili. Sest lihtsalt niii odav oli, ehehe. Ja tahtsime oma uusi pikki kleite kanda.
Hommikusöök Gora hotellis. Sai valida kas röstsai moosiga või soe banaani sändvits.
Paar õhtut käisime rannas istumas kohalikega. See tähendab Getter ja Merks kutsusid meid kaasa. Noored surfipoisid Jimmyjerryjohnnihukunuku mängivad kitarri ja kõik laulavad. Inimesed muutkui kogunevad ja ring läheb järjest suuremaks.
Kohalikud kaubitsejad ei lase rahulikult rannas vedeleda. Vasakul naine pakub massaazi, põlvili naine pakkus kilekotitäis ehteid ning mees siin pakub VIBU!! No kuhu ma sellega lähen?
Jerry andis meile surfitunde.
Ja mul õnnestus kohe ESIMESEL korral!!! Jäin lauale püsti. See on väga mõnus tunne.
Minu ja Kadri tuba Gora hotellis, kohe basseini ees. Sellised väiksed majakesed.
Üks õhtu läksime kohalikega Paradise pubisse kokteili jooma.
Järjekordne õhtu rannas kohalikega. Kitarriga poiss armus minusse ja laulis mulle armastuslaule, ehhe.
Siis sõitsime rolleritega linna, et klubisse tantsima minna.
Lõbusas meeleolus.
Loomulikult käisime päris mitmel päeval massaazi nautimas.
Kohalikku Indoneesia toitu pakutakse sedasi tänavatel klaasi taga, kõige odavam ja ausalt- kõige maitsvam! Minu lemmik oli riis tuunikala, spinati ja juurviljadega.
Kitsad tänavad, aga ometi kahesuunalised, hmm.
Kütust rolleritele müüakse iga nurga peal ja tavalistes mahlapudelites või viina omades, kõige enam olid need Absoluti pudelites.
Minu kindel eesmärk oli lasta oma vana sardiini tatoveering üle teha. Väga puhas ja korralik stuudio ja kihvt onkel Reggi, kellega saime sõpradeks.
65 minutit närvikõdi ja valmis ta saigi. Olen päris läbi. Ütlesin meistrile, et soovin liblikat ning metsmaasikat ja vaba käega ta mulle sellise joonistuse ka tegi. Algul ta ei teadnud, milline metsmaasikas välja näeb, sest siinpool maakera neid ei kasva. Käisime siis internetis ja vana hea google otsis metsmaasika pildid välja, lisaks lasin teha ka valge metsmaasika õie.
Kadri lasi oma kadunud venna mälestuseks jalale tatoveerida inglise keelse lause ning inglitiivakese.
Eesti tüdrukud lähevad peole.
Jalutasime mööda oma tatoomeistri juurest.
Meie lemmikuks said vaieldamatult värskelt pressitud mahlad. Mango on parim!
Ostsin omale siidipluuse, mis siinmaal väga hinnas on.
Ei teagi, miks selline plakat Indoneesias on.
Üks päev võtsime tüdrukutega nõuks, et rendime auto koos juhiga ja sõidame kahe tunni kaugusele Ubudisse ahvimetsa. See ahv siis hüppas mulle ootamatult selga juba värava juures kui teist ahvi banaaniga meelitasin. Aga nad on väga agressiivsed tegelikult. Siin hetkel kui just pea pöörasin, oleks napilt silma välja kiskunud, küünistas põsest. Turiste on hoiatatud, et kõrvarõngad ära võtta ning käekotid suletuna hoida ja fotoaparaadid kindlalt käe ümber kinnitada. Suulikud on nad.
Kohalikud koolilapsed.
Minule need ahvikesed nii väga meeldisid, et jäägi või imetlema. Kallistavad üksteist, otsivad täisid ja söövad siis neid, mängivad, magavad, topivad sõrmi üksteise tagumikku ja siis jälle suhu.
See on väga õnnestunud pilt. Ahv istub nagu potil.
Uni on magus.
Pisikesed on need kõige armsamad.
Siis sõitsime edasi riisipõldudele. Need siin seljataga on riisiterrassid, väga ilus vaatepilt.
Jõgi ahvimetsas.
Tööline riisipõllul.
Nautisime lõunat terrassil. Nasi Kuning on toidu nimi, kollase riisiga.
Ja kookosejooki.
Küll kohalikel naistel on kõva pea, tassivad kõike peas.
Päikseloojanguks sõitsime Ulu Watu templi juurde, mis asub mäe otsas või künkal. Nagu kaljuserval.
Seal oli ka ahvikesi. See isa ja poeg olid mu lemmikud.
Seda rada mööda minnes jõudis kohta, kus sai jälgida kohalike võluvat tantsu päikseloojangul.
Templisse sisenedes pidid põlved kaetud olema. Kellel olid lühemad rõivad, anti kate ümber.
Päikseloojangut nautimas, ookeanikohinat kuulates.
Iga PÄEVANE jook, õhtuti ostsime juba värskelt pressituna kuskilt söögikohast.
teine lemmik.
Järjekordselt shopingutuurit tulles hotelli.
Tavaliselt oli bassein ja ümbrus noori täis, kes kõik omavahel hästi läbi said. Jagasime facebooki andmeid ja võtsime jooki.
Viimane õhtu Balil, 2. septembril, jätame hüvasti Getteri ja Merliniga, kes nüüdseks juba kodumaal Eestis.Huhh, nüüd hakkan edasi Gili saare pilte üles siia laadima, oodake siis järge.
Kallistan!!!
Jaana banana
No comments:
Post a Comment