Darwin

2. septembri õhtul lendasime tagasi Austraaliasse, sihtlinnaks Darwin, mis asetseb põhja Austraalias. Veetsime seal 5 ööd.


Darwin on ainus linn Austraalias, mida pommitati II Maailmasõja ajal. Pildil on sõja monument ning ära märgitud riigid, kes Darwinit kaitsesid. Kes Nicole Kidmani ja Hugh Jackmani filmi "Austraalia" näinud, teavad, et sealgi näidatati Darwini pommitamist.
Teine suur hoop Darwinile oli 1974 aasta jõuludel orkaan Tracy, mis Darwini pea maatasa tegi. Igatahes nüüd on Darwin uuesti üles ehitatud ja näeb väga ilus, puhas ja modernne välja. Elanike arv küündib 117 000-ni.

Darwinis otseselt ujumisranda ei ole, seda krokodillide ning laevanduse tõttu. Küll aga on tehtud kunst lainetega bassein ning laguun.



Vaade uhkesti ülesehitatud linnalaguunile.


Parlamendi hoone.

Põlis austraallane maalimas galeriis. Need maalid maksavad päris kallist hinda.

Need on aborigeenide puhkpillid, didgeridood.

Jäime tugeva vihmasaju kätte. Kuulsime lugusid, et detsember-jaanuaris, kui Darwinis on vihma ja üleujutusperiood, siis pole üllatus, et krokodillid linnatänavatel roomavad.

Uhke Esplanaadi park.

Natuke vihmametsa.

Darwinis on siiani palju allvee-ja sõjalaevu.

Puu all lebades tehtud pilt.


Väheseid säilinud ning renoveerituid maju on alles, see on teatrimaja esine.

Kesklinnas jalakäijate tänaval.

Litchfieldi Rahvuspark.

Võtsime tuuri Litchfieldi rahvususparki. Siin on näha Ameerikast sisse toodud vesipühvel. Selle jõeke krokodillid neist jagu ei saa.

Mingi püüton visati kaela.

Ja teist tüüpi püüton.

Adelaide jõel. Omal käel sellele jõele ei soovitata minna, nägime oma silmaga seal palju krokodille.

Juba jõel seilates nägime, kuidas krokod ise meie poole ujuma hakkasid. Giid viskas neile söötasid, et nad kõrgemale hüppaksid.

Selline vaatepilt siis 2 meetri kauguselt.



See oli juba veidike suurem Gena.

Termiidi küngas, meisterdavad selliseid mügarikke oma süljest, sitast ja mudast. Vihmaga see ära ei lagune. Nagu kivijurakad.

Litchfieldis on mitu veekoske. Käisin ujusin ka selle all ära. Päris tugeva dušši sain, valus hakkas.

Hoolikalt vaadata, näeb nahkhiiri rippumas.

Shampuse jõel.

Pärast Darwinit lendasime jällegi tagasi oma koju Perthi. Pidasime Kadriga väikse sünnipäevapeo juba ära, sest täna õhtul lendan mina juba Vietnami, kus seiklen seal koos Oliveriga. Tagasi tulen, siis kirjutan jälle, kuidas oli.
Seniks ilusat sügise algust!!
Jaana

Gili saared

Pärast nädal aega kolatud Kutas, ostsime ära praamipileti Bali kirdeosas asuvale pisikesele saarele nimega Gili Trawangan. Seal on tegelikult 3 Gili saart- Trawangan, Meno ja Air. Esimene neist kõige suurem ja rohkem asustatud, teine pigem mesinädalate jaoks ning kolmas nende vahepealne. Veetsime seal 2 ööd, 3 päeva ja neid päevi me ikka nautisime. Valgel rannaliival palmi all, türkiissinises ookeanivees värviliste kaladega snorkeldades.

See pilt veel Balil tehtud, ülemaailma tuntud hotelliketi ees Hard Rock.

Siit sadamast läks meil praam, pooleteise tunni taksosõidu kaugusel Kutast. Istusime hetkel just söögikohas ja aknast selle pildi tegin.

Menüü. Aga mina võtsin asparaguse püreesupi hoopis.

Praami oodates käis memmeke mulle oma kaupa pakkumas.

Sõit oli väga kohutav- see oli tegelikult kiire mootorpaat vms, ja lainetes sõites loksusime lakke ja süda läks pahaks.

Jõudes Gilile.


Arstikeskus.
Saare tänavad.
Ja rannaäärne.

Buddha kuju.


Saarel on ainsad liiklusvahendid hobused ja jalgrattad, ei mingit mootorimüra.



Õhtul päikseloojangu ajaks saare põhja ossa jalutades leidsime toreda Sunset baari, kust ostsime värsket banaani-mango mahla ja nautisime vaadet.

Hiljem õhtusöögil.

Restoranist vaade täiskuu ajal.


Meie ei ööbinud saarel mingis lukshotellis, vaid leidsime külatänavalt kohaliku perekonna juurest ulualust, mis oli kõvasti odavam. Muidugi ei olnud seal konditsioneeri ja dussist tuli soolast merevett, hehe.


Saareelanike kiviaja jõusaal.

Kiisud on saarel ja Aasias vist üldse poolikute sabadega. Terve sabaga kassi mina ei näinud kuskil. Taga küpsetab poiss ahjus saiu. Põrandal paistab ka taignasegamismasin. Ülimaitsvad saiad olid!



Kaks mind läbi Kadri prillide.


Vennike mängis meile muusikat kui me seal liival lebasime.


Supperilusaid kalu on ikka olemas- niii palju värve! Nägin ka kilpkonna.

Tõeline puhkus paradiisis.

Saare poisid kalal ja tõesti said kalakesi.


Minu kolmikud mõõna ajal pisikesi kalu kinni püüdmas.


Kui te nüüd hoolikalt vaatate, siis see hõbedane sädelus vee kohal on tuunikalaparv. Seda oli väga kihvt jälgida. Nagu delfiinid hüppavad. Ja üks linnuke muidugi sai sealt korraliku kõhutäie.


Teisel õhtul avastasime sellise kihvti koha, kino. Seal olid väiksed puuhütikesed, valisid nimekirjast meelepärase filmi, ostsid menüüst süüa ja juua ning istusime kahekesi patjadele ning kapi sees oli väike teler. Ja samas oli meil ka vaade ookeanile, palmioksake pildil paistabki. See oli väga vahva lahendus saarel.

Viimasel päeval tegime jalutades saarele ringi peale, aega võttis 2 tundi.

Teisel pool saart ei olnud mingeid hotelle ega isegi mitte inimesi, täiesti nagu üksikul saarel.











Jõudsime Sunset Baari juurde, mis päevasel ajal suletud.

3-4 ajal sadamas paati ootamas.


2 tundi hiljem meie paat jõudis ja sõit tagasi Kutasse.
Seal oli võrratult ilus ja mõnus.

Järgmine blogi juba tagasi Austraaliamaal, Darwinis.
Kallid!!!