Narrogin

(blogi valmis kirjutatud 27. veebruaril)

Hehehei! Üle nädala nüüd siis võtsin ennast lõpuks jälle kokku ja kirjutan meie raskest farmi tööst. Alustan algusest.
Pühapäeval, 21.sel veebruaril, alustasime sõitu Perthist, meie armsaks saanud kodust Chancery tänaval. Pakkisime farmi jaoks olulisemad riided, nõud ja elektroonika kaasa. Maja ees jätsime tsau teiste pereliikmete Tartsi ja Jürgoga ning ülejäänud eesti sõbrad olid ka meid saatmas. Meie autoga läksime 5-kesi mina, Kadri, Annela, Triin ja Oliver ning teise autoga Markus ja Martin. Perthist alla lõunapoole mingi 200 km sõita asubki väike 5000. elanikuga Narrogini linnake. Kella 5-6 ajal jõudsime kohale. Linn nagu kõik väiksed linnad siin. Olemas on raamatukogu, riidepoed, kohvikud, market, koolimaja, bensukas jne :D Arvasin algul, et lähme täiesti pärapõrgusse, kus pole telefonil levigi. Aga siin väga ok.
Elamuks on meil Cornwall´i hotell, mis näeb välja nagu ehtne westerni filmides saloonimajad. Allkorrusel on baar suure ruumiga, kus palju laudu ja isegi karaokenurgake. Siis veel üks bingomängimisruum ning omakorda veel üks kõrtsiosa. Teisele korrusele viib pool lagunevatest laudadest trepp. Toad on 1-2 kohalised. Ütleme nii, et see teine korrus näeb välja nagu vanades filmides mingi bordellikorrus, ehehe. Mööda pikka koridori jäävad mõlemat kätt toad, lisaks on koridori lõpus nö puhketuba, kus telekas, diivan, röster, külmkapp ja palju vanu videokassette. Seal toast läheb välja suuurele rõdule. Tegelikult on väga kihvt. Maja ise muidu väga vana ja ikka päris räpane ja kopitanud. Aga igaüks on oma toad väga hubaseks muutnud. Kokku ongi meid siin 13 ja kõik oleme sõbralikud eestlased. Paar kohalikku elab ka siin hotellis, kes töötavad allkorrusel baaris. Samal õhtul kui siia jõudsime, oli meil kohe suur ports praadi õhtusöögiks. Elamine ja õhtusöök igapäev on meil tasuta. See on väga suur pluss, mille pealt saame raha kokku hoida.
Nüüd aga tööst. Äratus on kell 4 hommikul, siis teeme kaasa lõunasööki ja joome kohvi. Kell 5 on hotelli juurest ärasõit 50 km kaugusele põllule. Boss Geoff sõidab ees oma kastikaga, siis tema järel meie auto (maksab kinni bensu ja autokasutuse) ning väike mikrobuss teiste eestlastega. Pool maad on asfalti ning teine pool punast kruusateed. Kohe esimesel päeval hüppas meie auto eest üle tee päris pirakas känguru võimsate hüpetega. Annela ja Triinu jaoks esimene kohtumine elusa känksuga. Jõudsime põllule, jagas boss meile vöökotid ning istutamiskangid.
Nii. Süsteem käib sedasi: Põllul on vaod nagu vaod ikka. Igaüks võtab omale vao, vagudes on iga 1-2 meetri tagant väike 50 cm kõrgune habras puukene. Üle õla rihmaga ning ümber puusa on meil kinnitatud seemnekott (küll näete millalgi pildil ka, kui hiljem neid siia panen), sinna sisse valab boss meile paar kilo seemneid, mis näevad välja nagu pähklikoortest koerakrõbuskid. Vasaku käega võtan 2 seemet. Paremas käes on paari kilone metallkang, mis tuleb lüüa puu juurde maasse, siis kangi üleval otsas on auk, kuhu panen 2 seemet sisse, siis vajutan parema jalaga kangi pedaalile ning mulla see olev ots avaneb ja laseb seemned mulda. Parema käe pöidlaga vajutan kangil nuppu ning see sulgeb alt avause. Tõstan mullast välja ning läheb uuesti- löön kangi nagu labida mulda, seemned sisse, jalaga pedaalile, tõstan kangi, nupuvajutus ja jälle. Kõlab nagu klammerdaja. Põldudel kasvavad lisaks miniarbuusid, mis ei kõlba aga süüa, aga näevad kihvtid välja. Väiksena unistasin näha, kus arbuusid kasvavad.
Seemnetest, mida istutame, kasvavad õlipuud, millest 60 aasta pärast tehakse parfüüme.
Töö on füüsiliselt raske, lisaks päike, mis otse pealakke paistab ning muidu rutiinne töö. Ainuke hea asi on, et saab vähemalt iPodiga muusikat kõrvaklappidega kuulata. Kõige raskem on siis, kui maapind on täiesti kõvaks kuivanud nagu betoon, siis seda kangi mulda lüües põrutab päris tugevasti kätt ja jalga. Kell 6 hommikul alustame, siis 2 tunni pärast paus, 2 tundi tööd, siis lõuna, 2 tundi tööd, siis paus ning viimased 2 tundi tunduvad alati kõige pikemad. Kokku reaalselt töötame 8 tundi päevas. Hommikul esimesed tunnid on lihtsamad, kuna pole veel nii kuum. Enne lõunat aga hakakb pihta kõige kuumem ning jätkub 5-ni välja. Keskmiselt seemendame 13-kesi põldu päevas 50 hektarit.
Esimese päeva lõpuks olid meil kõigil peopesadel igasugused villid. Ranne täielikult surnud, õlavööde paigast, sääremarjad ja jalad valusad. Lisaks päikesest põlenud käevarred, kael ja sääred. Minul veel kitsastest tennistest ning isalt päritud päkakontidest põhjustatud villid varvastel ning üks varbaküüs on lilla, mis arvatavasti igahetk küljest ära kukub (nüüdseks juba ära tulnud). Jalad on sinikaid täis, kuna kang kiires tööhoos käib kolaki vastu sääreluud mõnikord ja see teeb haiget. Kadril on parem käsi kangiga vastu kõva pinda põrutamisest paistes, suuruselt näeb välja nagu minu 3 kätt. Kindad on meil küll käes, aga lisaks oleme sidunud ümber käelaba veel kilekotiriba, et ville mitte puruks teha ning neid juurde tekitada. Võin öelda ausalt, et mina pole elus nii ränka ja väsitavat tööd teinud. Ütleme nii, et selliseid muskleid käevartel nagu mul on tekkinud nüüd 5 päevaga, pole mul kunagi olnud. Tunne on küll selline nagu oleks 50 tundi järjest jõusaalis treenind. Siiis veel. Tiirutavad selle kuumaga meil kõrvades, suus ja silmades kärbsed nagu lehma persses. Aitab nüüd kaeblustest, aga andsin lihtsalt ülevaate teile , Aa, ja siis lisaks veel need pisikesed puud, mille juurde me seemned istutame, torgivad, st kui nendest mööda või üle astun, kriibivad nad jalgu nagu kass oleks kallal käind.
Ükspäev oli kuumarekord, mil töötasime 42-kraadise kuumaga. See oli peaaegu nagu maailma lõpp. Isegi kärbsed ei suutnud siukse kuumusega lennata. Boss tiirutab meil mööda põldu ringi ja täidab seemnekotte ning jagab vett. Tol päeval aga pidi ta igaühe juures 10 minuti tagant käima. Ma kastsin oma pearäti ja riided üleni veega kokku, aga seda piisas ainult mõneks minutiks, sest päike kuivatas selle kiirelt. Isegi tuulest pole kasu, sest see on nii kuum, et kärsatab nagu ahjus. Tund enne tööpäeva lõppu sai boss ka aru, et töö ei suju kuidagi sellise kuumusega ning lõpetasime varem.
Vot siis. Laupäevati on meil ainuke vaba päev, ehk siis töö on 6 päeva nädalas korda 8 tundi. Seda tööd jätkub meile märtsi lõpuni. Mina loodan ja usun, et pean küll nii kaua vastu ja teenin oma miljonid siin ära, et edaspidi jälle mõnuga edasi ilmas ringi trippida.

Nii. Selline lugu oli mul valmis kirjutatud eelmisel laupäeval. Paar päeva tagasi aga teatas meile boss, et firmal on finantsraskused ja neljapäeval lõpetame põllu ära ning on viimane tööpäev. Teiste tõdrukute jaoks oli see päeva parim uudis, minu tegi aga kurvaks, sest nüüd ei saa teenida nii palju kui tahtsin. Jõudu oleks mul veel jätkunud.
Täna, reedel 5.märtsil, saime oma palgatšekid, 1700 dollariga, mille teenisime täpselt 78 tunniga ehk siis ligi 18 000 Eesti Krooni.
Kogemus oli tegelikult muidugi vahva, nagu ka boss meile ütles, et arvatavasti kõige raskem töö, mida elus teinud oleme. Nii oli.
Nüüd oleme tagasi jõudnud Perthi, oma kodukesse, poisid jällegi võõrustavad meid mõned päevad ning siis hakkame üles põhja poole liikuma.
Praeguseks aga aidaa ja olge ikka armsad ja hoidke üksteist.
Kallistan kõvasti ja igatsus on ka päris suur peal..
Jaana Banaana