Võtan nüüd ennast kokku ja kirjutan tagantjärgi oma viimasest päevast Austraalias.
Teisipäeval, 7.ndal, võttis Kadri vaba päeva ja sõitsime kolmekesi Vero, mina ja Kadri viimast korda minuga siis Airlie Beachi. Shoppama! Viimased rahad kulutasin veel kingitustele ja suveniiridele. Kuidagi hästi ärev oli mu olemine.
7.juulil öösel vastu 8.ndat ma ei maganudki. Ei tahtnud maha magada viimaseid tunde. Olin siis üksi üleval, kuulasin muusikat, vaatasin pilte ja videosid, laulsin ja naersin omaette, näksisin külmkapist oma viimaseid jäänuseid. Hommikul läksid mu ülejäänud elukaaslased tööle, mina aga logelesin edasi, vaatasin telkut jms. Asju polnud ikka veel pakkima hakanud..kui midagi hakkasingi pakkima, siis leidsin jälle mingi meenutuse või tegevuse, et pakkimine unarusse jätta. 9-10 ajal võtsin Tšiili tüdruku Veronica päkkerist peale ja suundusime randa, tahtsin ju enne kojujõudmist viimast lihvi ihule saada, hehe. Enne rannaliivale maandumist käisime ära ka vaateplatvormil, kuhu ma selle 3 kuu jooksul endiselt jõudnud ei olnud. Fantastico! Wunderbar! Amazing! Imeline! Tegime palju pilte..sinna pidi muidugi väikse maa ka kõndima, oli palav loomulikult. Väsitav. Siis käisin suplemas, vedelesin päikse käes.
Lõunaks ostsime Veroga friikaid ja kala ja igasuguseid puuvilju ning läksime tööliste juurde farmi viimset söömaaega korraldama, heh. Lõuna möödas, kiirustasime koju mu asju pakkima, kuna 5 tunni pärast läheb lennuk ja 4 pärast oleks pidand autoga lennujaama sõitma hakkama. Pakkimine venis ja venis, mitte midagi ei saanud aru. Kuidagi nagu paanika tekkis. See tunne on kirjeldamatu, rõõm ja kurbus segamini. Külmkapis oli veel üks shampus, mõtlesin siis, et teen lahti ja tähistame Veroga. Lükkasin välisukse lahti ja APPIII- minu nina eest 1 meetri kauguselt roomas 1,5 meetrine madu!!!! Mida polnud ma oma silmaga vabas looduses enne näind. Siuke mustjas-rohekas. Fotokat sel hetkel polnud käepärast, läksime Veroga maole järgi ja ahhetasime, minul pudel ikka käes ja kork kohe kohe pealt lendamas. Natuke aega hiljem jõudsid töölised koju. Pesus käidud, söödud, läks sõit lahti. Kõik asjad ikka kuidagimoodi punnis kohvrisse ja seljakotti surutud, aga valmis sai.
Väikses Whitsunday lennujaamas tegime mõned hüvastijätupildid ja kallistused ning läbi klaasi me Kadriga siis musitasime ja nutsime..ja silmapiirilt kadunud olingi. Oeh..Siiani silme ees.
Kõigepealt lendasin Brisbane lennujaama, sealt ostsin bussipileti Coolangatta lennujaama (2,5 h sõita). Jõudsin sinna südaöö paiku ja oioiii kui külm ikka oli, kui bussi pealt ainukesena välja astusin, talv oma töö teinud. Ja siis- oioioioiiii- lennujaam kinni!!! Mida kuradit!?!? Avatakse kell 5 hommikul!!! See oli alles šokk. Vot siis tuli mul nutt. Kõndisin siis varjulisse kohta, et külm ja tuul mind minema ei lennutaks Uus-Meremaale või kuhugi. Ja ennäe, veel 2 idiooti, kes ei teadnud, et see väike lennujaam suletakse ööseks. Need tukkusid. Ma panin oma kohvri ja spordikoti maha laterna alla ja viskasin sinna pikali, rannarätik peale ja üritasin magama jääda, et need 5 TUNDI kiiremini läheks. Ketsiga rääkisin ka telefonis, et ennast väga üksikuna ei tunneks ja et tema hääl mind soojendaks. Ma tegelikult kartsin, et ma ei ärkagi üles, kuna külmun surnuks. Ma ei kujuta ette palju kraade oli..8-9? Igatahes minul teksade ja nahktagiga oli fckng freezing. Kella 5 ajal ajas üks pilukas mind üles, kes ka heidik oli.
Sisse minnes ostsin omale kuuma kohvi ja lihtsalt istusin tops peos. Ostsin postkaardid ja margid ning kirjutasin veel kodustele ning Boweni kodustele oma rängast ööst :D
Lend Kuala Lumpurisse läks hästi, kuigi Air Asia ei ole ikka nii mugav kui oli Malaysian Airlines või mõni muu selline. Ei olnud telkut ega isegi mussi. Kuulasin siis oma iPodi ja vaatasin sealt meenutuspilte. Kusjuures, täiesti neutraalne olemine oli, magasin enamus ajast. Ei mõelnud ei Eestile ega Austraaliale. Jälgisin ümber olevaid inimesi. Kualast Londonisse oli siis pikem lend-ligi 13 h. Huuh. Londonisse jõudsin südaööl ja seal passisin 7 tundi, enne kui Riia lennukile läksin. See passimine on niii tüütu ja väsitav, eriti üksinda. Aga kui juba hommikul Riia lennukil olin, siis oli ärevus nii sees ja irve ei kadunud kordagi mu näolt, sest Riias ootas mind ju mu kallis Kets. Jama asi oli veel Londonis sellega, et lendasin Ryan Airiga, eriti kitsas ja odav lennuk, aga teiseks, ainult 15 kg võis pagas olla, tavapärase 20 kg asemel. Oma kontsade ja kleidiga siis check-ini juures kõikide ees pidin kohvrist asju oma spordi-ja käekotti toppima ning kohvri otsas põlvili seda kinni surudes, võis teistele päris naljakas vaatepilt osutuda.
Süda väreles. Riias pagas kätte saadud, hüppasin veel vetsust läbi, et nägu korda teha ja lõhna ka veits peale lasta, hehe. Ja siis..lükanduksed avanesid, suurte silmadega otsisin, kus on minu musi..ja siis..järsku ühe paksema mehe tagant ta oma rohelise särgi ja naerunäoga paistiski!(Nagu romaani kirjutaks, eh) Jooksin suurest rõõmust sülle ja hakkasin nutma, süda tagus nii kiirelt ja tugevalt, sõnad ei tulnud välja. See tunne oli võimas. Veetsime 2 väga lõõgastavat päeva Jurmalas enne kui koju Eestisse sõitsime. FIN!
Teisipäeval, 7.ndal, võttis Kadri vaba päeva ja sõitsime kolmekesi Vero, mina ja Kadri viimast korda minuga siis Airlie Beachi. Shoppama! Viimased rahad kulutasin veel kingitustele ja suveniiridele. Kuidagi hästi ärev oli mu olemine.
7.juulil öösel vastu 8.ndat ma ei maganudki. Ei tahtnud maha magada viimaseid tunde. Olin siis üksi üleval, kuulasin muusikat, vaatasin pilte ja videosid, laulsin ja naersin omaette, näksisin külmkapist oma viimaseid jäänuseid. Hommikul läksid mu ülejäänud elukaaslased tööle, mina aga logelesin edasi, vaatasin telkut jms. Asju polnud ikka veel pakkima hakanud..kui midagi hakkasingi pakkima, siis leidsin jälle mingi meenutuse või tegevuse, et pakkimine unarusse jätta. 9-10 ajal võtsin Tšiili tüdruku Veronica päkkerist peale ja suundusime randa, tahtsin ju enne kojujõudmist viimast lihvi ihule saada, hehe. Enne rannaliivale maandumist käisime ära ka vaateplatvormil, kuhu ma selle 3 kuu jooksul endiselt jõudnud ei olnud. Fantastico! Wunderbar! Amazing! Imeline! Tegime palju pilte..sinna pidi muidugi väikse maa ka kõndima, oli palav loomulikult. Väsitav. Siis käisin suplemas, vedelesin päikse käes.
Lõunaks ostsime Veroga friikaid ja kala ja igasuguseid puuvilju ning läksime tööliste juurde farmi viimset söömaaega korraldama, heh. Lõuna möödas, kiirustasime koju mu asju pakkima, kuna 5 tunni pärast läheb lennuk ja 4 pärast oleks pidand autoga lennujaama sõitma hakkama. Pakkimine venis ja venis, mitte midagi ei saanud aru. Kuidagi nagu paanika tekkis. See tunne on kirjeldamatu, rõõm ja kurbus segamini. Külmkapis oli veel üks shampus, mõtlesin siis, et teen lahti ja tähistame Veroga. Lükkasin välisukse lahti ja APPIII- minu nina eest 1 meetri kauguselt roomas 1,5 meetrine madu!!!! Mida polnud ma oma silmaga vabas looduses enne näind. Siuke mustjas-rohekas. Fotokat sel hetkel polnud käepärast, läksime Veroga maole järgi ja ahhetasime, minul pudel ikka käes ja kork kohe kohe pealt lendamas. Natuke aega hiljem jõudsid töölised koju. Pesus käidud, söödud, läks sõit lahti. Kõik asjad ikka kuidagimoodi punnis kohvrisse ja seljakotti surutud, aga valmis sai.
Väikses Whitsunday lennujaamas tegime mõned hüvastijätupildid ja kallistused ning läbi klaasi me Kadriga siis musitasime ja nutsime..ja silmapiirilt kadunud olingi. Oeh..Siiani silme ees.
Kõigepealt lendasin Brisbane lennujaama, sealt ostsin bussipileti Coolangatta lennujaama (2,5 h sõita). Jõudsin sinna südaöö paiku ja oioiii kui külm ikka oli, kui bussi pealt ainukesena välja astusin, talv oma töö teinud. Ja siis- oioioioiiii- lennujaam kinni!!! Mida kuradit!?!? Avatakse kell 5 hommikul!!! See oli alles šokk. Vot siis tuli mul nutt. Kõndisin siis varjulisse kohta, et külm ja tuul mind minema ei lennutaks Uus-Meremaale või kuhugi. Ja ennäe, veel 2 idiooti, kes ei teadnud, et see väike lennujaam suletakse ööseks. Need tukkusid. Ma panin oma kohvri ja spordikoti maha laterna alla ja viskasin sinna pikali, rannarätik peale ja üritasin magama jääda, et need 5 TUNDI kiiremini läheks. Ketsiga rääkisin ka telefonis, et ennast väga üksikuna ei tunneks ja et tema hääl mind soojendaks. Ma tegelikult kartsin, et ma ei ärkagi üles, kuna külmun surnuks. Ma ei kujuta ette palju kraade oli..8-9? Igatahes minul teksade ja nahktagiga oli fckng freezing. Kella 5 ajal ajas üks pilukas mind üles, kes ka heidik oli.
Sisse minnes ostsin omale kuuma kohvi ja lihtsalt istusin tops peos. Ostsin postkaardid ja margid ning kirjutasin veel kodustele ning Boweni kodustele oma rängast ööst :D
Lend Kuala Lumpurisse läks hästi, kuigi Air Asia ei ole ikka nii mugav kui oli Malaysian Airlines või mõni muu selline. Ei olnud telkut ega isegi mussi. Kuulasin siis oma iPodi ja vaatasin sealt meenutuspilte. Kusjuures, täiesti neutraalne olemine oli, magasin enamus ajast. Ei mõelnud ei Eestile ega Austraaliale. Jälgisin ümber olevaid inimesi. Kualast Londonisse oli siis pikem lend-ligi 13 h. Huuh. Londonisse jõudsin südaööl ja seal passisin 7 tundi, enne kui Riia lennukile läksin. See passimine on niii tüütu ja väsitav, eriti üksinda. Aga kui juba hommikul Riia lennukil olin, siis oli ärevus nii sees ja irve ei kadunud kordagi mu näolt, sest Riias ootas mind ju mu kallis Kets. Jama asi oli veel Londonis sellega, et lendasin Ryan Airiga, eriti kitsas ja odav lennuk, aga teiseks, ainult 15 kg võis pagas olla, tavapärase 20 kg asemel. Oma kontsade ja kleidiga siis check-ini juures kõikide ees pidin kohvrist asju oma spordi-ja käekotti toppima ning kohvri otsas põlvili seda kinni surudes, võis teistele päris naljakas vaatepilt osutuda.
Süda väreles. Riias pagas kätte saadud, hüppasin veel vetsust läbi, et nägu korda teha ja lõhna ka veits peale lasta, hehe. Ja siis..lükanduksed avanesid, suurte silmadega otsisin, kus on minu musi..ja siis..järsku ühe paksema mehe tagant ta oma rohelise särgi ja naerunäoga paistiski!(Nagu romaani kirjutaks, eh) Jooksin suurest rõõmust sülle ja hakkasin nutma, süda tagus nii kiirelt ja tugevalt, sõnad ei tulnud välja. See tunne oli võimas. Veetsime 2 väga lõõgastavat päeva Jurmalas enne kui koju Eestisse sõitsime. FIN!
2 comments:
väga hea ikka lugeda, jään järge ootama, aga töölised :D nagu elupõlised töölised tulid koju :D
hiihih, mu väike kallis tööline..
Post a Comment