30. jaanuar

Vaade Perthi kesklinnale teiselt poolt jõge.

Eile õhtul pesin riideid. Panin õue hoovile kuivama. Täna hommikul enam ei kuivanud midagi. mind varastati riietest paljaks. Kõik minu armsad riiiiided, nuuuks.

Ahjaa, üleeile avastas Kadri, et minu väike, 3 nädalat tagasi Hervey Bays kaduma läinud telefon oli tema seljakotis pisikeses vahes. Vot siis.

Täna helistati mulle ja pakuti ühte hooldekodusse tööd, täpselt ei tea mis töö, aga vist köögiabiline. Teisipäeval lähen intervjuule. Annan siis teada.

Toredat nädalavahetust teile!

29. jaanuar

aLääne elu
Juhtus nii, et me lasime jalga sellest lukskorterist. See maakler ei võtnud meiega nädalavahetusel ega ka Austraalia päeval, esmaspäeval, ühendust, sest oli riiklik vaba päev. Ja kuna me polnud lepingut veel sõlminud ja MITTE midagi ka veel maksnud, siis otsustasime, et need 5 päeva jätamegi maksmata, mis seal elasime. Olgem ausad, oli kallis elamine. Seega lasime maakleri üle ja saime 5 päeva tasuta luksust nautida. Eile ja üleeile ööbisime jällegi ühes bäkkeris, mis oli väga puhas ja korralik. Tööle ei ole veel saanud.
Tänasest elan mina aga koos 5 eestlasega ühes pisitillukeses korteris nagu rotipesas, mis on aga parem kui tänaval. Ja üliodav on ka – 190 dollarit NÄDALAS 6 inimese peale! Ehehe, nii on. Kadri & Allar, Maris & Kaarel elavad bäkkeris.
Esmaspäeval oli siis suur Austraalia päev. See on püha päev austraallaste jaoks. Siis ei ole tööd ja pered lähevad suure jõe äärde piknikutele, kriketit mängima ja vaba päeva nautima. Õhtu eel läksime ka meie teisele poole jõge, vaatega kesklinnale ning saime kokku ligi 50 eestlasega. Shampus näpus, kell 21 algas VÄGA võimas ilutulestik. Minu silm pole sellist veel iial näinud. See oli tõeliselt võimas, kestis täpselt 29 minutit. Ilus.

23.jaanuar

Nii. Oleme ennast VäGA monusasti sisse seadnud meie uude elamisse. Nimelt pärast pikki otsinguid leidsime meile viiele - 1 tuba Maris & Kaarel, 2 tuba Kadri & Allar ja 1 tuba minule- ilusa lukskorteri kesklinna. Elamises on asjalik köök, 3 wc-d, 2 vannituba, pluss mullivann, kodukino, pesuruum, rodu ja samal korrusel jousaal saunaga. Aga jah, kallis on. Selle eest ei söö. Aga asi on ametlik ja ei ole mingeid pervareid. Nüüd on katus pea kohal ja kindel aadress, otsin tööd. Olen istunud siin netis ja saatnud palju cv-sid nii haiglatööle, koristustööle kui ka baari ja restoranitööle. Kohe lahen ka oma cv-dega linna peale. Midagi peaks ikka leidma.

Paks näpp püstisesse asendisse!

26. jaanuar on Austraalia paev, siis lastakse suurt ilutulestikku siin Perthis ja me lahme uhte parki, kuhu lahevad koik inimesed :D ja palju eestlasi.

20.jaanuar

Nii sobrakesed
Viitsin nuud jalle kirjutada ule mitme paeva. Oleme nuud siin backpackeris elanud 5 ood ja olemisega vaikselt harjunud. Oleme vapralt ja aktiivselt otsinud kortereid ning saanud vaga huvitavaid, hirmutavaid ja omaparaseid kogemusi. Alustan esimesest.
Uhes buroos oli stendil uurikorteri pakkumine. Helistasime ja laksime kohale. Maja, kus tuba valja uuriti, oli ilus, stiilne ja puhas. Aga omanik. Oli gangsta valimusega, paksu hobeketiga, musta/valge triibu Adidase dressipukstega ja maika. Omaarust hull arimees. Kaitus vaga narviliselt. Utlesime, et motleme veel. Parast seda helistas meile jargmine pakkuja. Tundus ulisobralik ja vahva meesterahvas. Lubas meile autoga jargi tulla ja maja naidata. Nii oligi. Poole tunni parast oli ta oma vanemat sorti tsiibiga meil backpackeri ees. 59 aastane vanamees. Ja laks soit lahti. Issand, oleks me seda teadnud, mis meid ees ootab. Soitsime linnast valja, terve tee ta seletas ja raakis oma elamisest, ning siis.. tal majas elab koos temaga uks 25-aastane suutu hiina tudruk, kellele ta vahepeal ohtuti koos pidzaamades uhes voodis inglise keelt opetab. Appiiii! Meil Kadriga silmad punnis peas ja istume vaikselt edasi, vahepeal kergelt naeratades, et mitte paris krampi tombuda. Soitsime linnast kaugele valja, kuskile magedesse, taiesti maa kohta, kus olid istandused ja farmid, koha nimega Kalamunda. Naitas siis oma maja, mis vajas naise katt, muidu suur elamine. Hiina tudrukut me ei nainud, kuna ta ei tulnud toast valja. Kahtlane. (Motlesime siin endamisi, et akki on seal vangis). Tal oli maja taga suur aed, vaike tiik ning uks hall hobune. Enne tagasitoomist tahtis meile veel naidata, kus on palju kanguruid. Oleks me jalle seda teadnud, et sinna kohta joudmine ja kokku uldse mingi ule tunni aja votab..teel nagime auto korval jooksmas mingi 5 kangurut, uks kanguru seisis isegi oma vaikse pojakesega keset teed. Siis jooksid ara metsa. Vaga vahva oli see. Lopuks joudsime kohta, kuhu ohtuti kogunesid metsikud kangurud, neid oli palju. Aga see mees kaitus ikka imelikult ja see hairis meid tugevalt, ning tahtsime koju. Tagasiteel soitis ta aga jarsku korvalisele kruusateele, mis hirmutas meid ikka hullumoodi. Kusimuse peale, et kuhu, miks, utles, et siit on hea tahti taevast vaadata (oli juba pime) aga utlesime et on suht pilves ning veidi aja parast poordusime tagasi oigele teele. Utlesime et kardame pimedat ja madusid jms. Nii. Igatahes ta raakis meile veel oma naisest, kes on ule elanud avarii ja tarbib nuud rahusteid ja nad ei ela enam koos ning tal on 2 tutart. Palju viskas jutu sisse seksiteemat. Mul oli peaaegu oksekas juba kurgus, tahtsin ainult koju (backerisse). Onneks siiski joudsime tervelt ja ilusti kohale, kuid vastik moelda, mis oleks voinud juhtuda.
Igatahes, jargmine paev helistas see neegrist arikas uuesti, et kas tahame tuba veel. utles, et saaksime kokku siin korval tanavas kohe. Laksime. Algul tundus juba normaalsem kui eelmine paev. Kuid siis hakkas pihta. Hakkas sokkima, et paeval 10- 16 toimub majas mingisugune meditatsioon ja tervendamine, kuhu tulevad 4 tudrukut ja sel kellaajal ei tohi seda "energivalja" rikkuda, ehk siis nagu ei tohi elamises viibida ega suuagi teha. Kui just energiavalja ei riku. Appi jalle! Mis inimesed siin elavad! Igatahes, utlesime et anname teada. NEVER!
Eile oleksime aarepealt uhe pettuse ohvriks langenud, kus uhe korteri uurile andmine kais ainult e-maili teel. Kuigi jutt tundus algul vagagi usaldusvaarne, aga kahtlust tekitavaid detaile oli rohkem. Oleksime ilma jaanud 1000 dollarist. Tsiisas kull.
Tana helistasime uhele maaklerile, mis vahemalt oli kindel ja ametlik. Oi..oiii. Kui ilus lukskorter! Jah, on kull kallis, aga luksus maksab. Seal on ka jousaal. Ulehomme saame sisse kolida. Loodame parimat.
Pohimotteliselt, kui nuud elamise saame, siis on teine probleem- leida too. Olen tasapisi siin mingeid kuulutusi vaadanud, tundub et taitsa leidub. Kasvoi kuskile klubisse voi restorani ettekandjaks.
Tana maandusid ka Kaarel ja Maris meie juurde backpackerisse, naitasime veits linna ja uudistasime uht kunstinaitust.
Ahjaa, homme jouab Allar (Kadri peika) ka siia. Tuleb siia kolmeks nadalaks kulla, siis soidab tagasi Eestisse. Vot nii.
Keegi(KETS) voiks mulle ka kulla soita :) Voi siis mina voiks korraks Eestisse teile kulla soita.
Lihtne ei ole, aga saame hakkama. Kuidas teil?

Tere Perth

The Old Swan Barracks, meie backpackers





















Leidsin




















Esimene Perthi paev kohe rannas















Perthi joudes















Sydney ooperimaja paistab seal

Nii. Eile ohtul maandusime siis Perthi. Kokku soitsime mingi 5-6 tundi. vahepeatus oli ka Sydneys. Uhel pildil on ka naha Sydney ooperimaja. Vastuvott Perthis oli soe ja sobralik juba lennujaamas. Bussijuht oli vahva. Backpackers, kuhu oobima tulime, asub otse kesklinnas ja on vaga omamoodi. Ei oska isegi kirjeldada, aga nagu filmis, eheh. Selline vanamoodne, nagu vesterni filmides, kus on saloonid ja sellist sorti majad. Siin on palju palju tube ja suuuur saal, kus asuvad arvutid, soogilauad, baar, hiiglaslik teler toolidega nagu kinos ja muss kajab ule saali. Nagu rongijaam vms.
Louna ajal laksime linna ja otsisime bussi, millega saaks randa. Randa on mingi 15 km kindlasti, see on jama. Aga ara kaisime. Vesi on palju selgem ja helesinisem kui Surfersis. Kas teate, palju meil tana kuuma oli? Tuhised 41 KRAADI!!!!Leidsin vee pohjast uliilusa karbi nagu pildil naete.
Nuud aga istume backeris internetis ja teeme koige tuutumat asja- otsime tood ja elamist. Edu meile siis.
Mingeid huvitavaid Eesti uudiseid?

Fraser Island

Tsau üle pika aja nüüd.
Tulime Kadri ja Marisega just klubist, tantsisime mõned tantsud ja jätsime hüvasti Surfersi ööeluga. Nimelt homme hommikul lendame Sydney kaudu teisele poole Austraaliat linna nimega Perth. Nüüd on kell 2 öösel ja mõtlesin, et kirjutan lõpuks tagant järgi, mis vahepeal tegime.
6.jaanuari hommikul pakkisime oma väiksemad seljakotid vajalike asjadega ning istusime bussile, mis viis meid 80 km ülespoole Brisbeini. Seal passisime rongi-ja bussijaamas 5 tundi, et edasi istuda rongile, millega sõitsime veel 4 tundi ülespoole sõita Hervey Baysse. Herveys oli meil vastas Viljandi poiss Andres, kes abivalmilt meid ka öömajale oma mikrobussiga sõidutas (nimelt töötab kohalikus backpackersis bussijuhina, ja sealsamas ka tema vend Bruno kokapoisina, tore ju). Check-Inis aga saime teada, et järgmiseks päevaks ei saagi me veel Fraseri saarele sõita, kuna kohad täis. Et siis ülehomme. Asjad tuppa laotatud, läksime jalutama veel öö eel täiesti inimtühjale rannale, tähistaeva ja ookeanikohina saatel. Ilus. Kurvastuseks aga avastasin, et olin oma telefoni liinibussi unustanud. Aga mõned hetked selles rahulikus linnakärast eemal linnakeses, pani mured unustama. Hea oli olla.
Järgmise päeva veetsime rannas puhates ja linnaga tutvudes. Hervey Bay on peamine ühenduslüli mandri ja Fraser Islandi vahel. Linna peetakse Queenslandi kroonijuveeliks ja üheks parimaks vaalavaatluskohaks maailmas. Meie vaalu ei näind, kuna hooaeg on läbi. Õhtul istusime Bruno, Andrese ja veel mõne naljaka kohalikuga baaris ja ootasime homset (mainimist väärt on sealsed backpackerid- väga puhtad, basseinidega, laheda kujunduse ja avarusega).
Fraser Island. Hommikul kell 6.30 oli päkersis koosolek, loeti sõnad peale, jagati gruppideks, näidati õpetlikku dvd-d ja hüppasime oma tšiipidesse. Meie päkersist läks 40 inimest, ühte tšiipi 10 inimest. Meie grupis oli sakslane, 4 inglast, 3 austraalast ja 2 meid. Nad olid meist vanemad- 30 ja enam..kuigi teistes gruppides olid vist ainult meie vanused. Kõigepealt sõitsime garaazi, kus pidime panema asju kokku, nagu näiteks telgid, matid, söögikopsikud, matkajale kohase pliidi ja muud sellist. Siis käisime veel marketist läbi, et kolmeks päevaks sööki kamba peale kaasa osta ning sõitsime praami ootama. Praam viis meid saarele pool tunnikest. Oi kui ilus oli vaade, mis avanes- Paradiis. Maailma suurim liivasaar, kus kasvavad kõrged subtroopilised vihmametsad ning paiknevad paljud ilusad järved. Siis hakkas loksumine pihta ühest sare otsast üle mäe teise otsa, mis võttis ikka oma mitu tundi aega. Pead tšiibi laes kinni, tagumikud istmest lahti, kätega üksteise kehadest kinni. Sedasi siis sõitsime vihmametsa keskel, kus tee oli pehmest liivast, kuhu võis kinni jääda või teise tšiibi möödudes tee äärde sõites päris ümber lennata. Safari. Esimene peatus oli Lake Wabby vaateplatvorm, kust nägi laialdast liivasaart, kus oli läbipaistev selge heleroheline järv, mida omakorda ümbritses vihmamets. Platvormilt alla mööda metsa pikka teed jalutades jõudsimegi sinna järveni, mis oli tõeliselt soe ja ujusime seal oma 45 minutit kindlasti. Tagasi tšiibi juurdes, nägime nina ees Lace Monitori, väike iguaan, mida ka pildid näete. Üle künka sõidetud, jõudsime teisele poole saart, kus liiklus toimus ainult mööda rannariba. See oli huvitav kogemus. Hoidsin koguaeg hinge kinni, et ümber ei lendaks liivavallide tõttu. Järgmine jahutupaik oli Eli Creek, kus saarelt voolas ookeani täiesti läbipaistev valge liivapõhjaga ojakene, mis oli tõeline jahutus. Paraku sellest lummuses, unustasime seal plti teha. Tsipa hiljem jalutasime ka jalgupidi ookeani, kus ma sain väikse meduusi käest torgata. See oli nagu väike elektrilöök või nõelatorge, mis jäi natukeseks sügelema. Olen elus. Siin on ta pildid ka.Sinise ümbrisega, nagu läbipaistev kalalõpus, ehehe. Aeg oligi sealmaal, et üles panna meie telklaager ja teha barbeque. Õhtul oli väike istumine, tutvumine, joomine. Ja ennäe, nägime ära ka Fraser Islandi põliselanikud- dingod. Sellised nälgind olemisega oranzid hulkurkoerad. Meie Kadriga aga vajusime väga varakult juba telki magama, kuid see eest olime hommikul esimesed, kes juba pärast kella 5 päiksetõusu rannas magamiskotis vaatasid. Telgis oli lihtsalt liiiga suur kuumus, mis ei lasknud ka maikaväel seal magada. Mõtlesime siis jalutada mööda rannajoont mõni kilomeeter, kus paistis Maheno laevavrakk. Nüüd lõik Eesti tüdrukute raamatust: „Maheno ehitati šotimaal 1905 a. luksust ihaldavatele reisijatele Tasmani mere ületamiseks. I maailmasõja ajal kasutati seda hospidalilaevana, kuni aastal 1935 anti alusele luba pensionile minna. Laev pandi Melbournest teele Jaapani vanaraualademete poole, kuid jäi tsükloni tormituulte kätte ning uhuti Fraseri kaldale. Hiljem, II mailmasõja ajal, kasutati laevavrakki pommitamise praktikaks.“ Näete vrakki ka pildil. A, ja teel Mahenoni nägime rannas lesimas maduuuu. Issad, kus karjusime. Õnneks või kahjuks oli ta surnud, hiljem tuli välja, et see oli Brown Snake, mis on äärmiselt mürgine. Jalutasime sama teed tuldud tagasi, kus teised olid juba ärganud ja sõid hommiku Kellogseid. Asjad uuesti kokkupakitult tšiipi, sõitsime uuesti laevavraki juurde, kus saime veelkord imetleda ja filmida. Siis peatusime ühes punktis, kus oli väike pood ning wc. Seal nägime ka seda õudsat ämblikku (pildil). Edasi trippisime Indian Headsi, kus kõrge kivimüraka otsa ronides võis õnne korral haisid, kilpkonni ja vaalu näha. Meil oli ebaõnn. Aga vaade! See juba maksis midagi. Lihtsalt võimas! Sealt järmine peatus oli šampuse basseinid (pildil 2 väikest veekogu kividega ümbritsetud). Tegime seal ka väikse lõunasöögi. Nägime veel dingot. Siis aga oligi aeg sealmaal, et telklaager jälle püsti panna. Tüütu. Ja söögiks oli pasta bolognese sarnase kastmega, mille üks austraallane üle tšillitas. Vestsime omadega veel juttu, pesime nõud ning meie jaoks Kadriga oli juba käes tuduaeg. Hommikul magasime meie aga kõige kauem. Hästi magasime, sest oli jahe hommik. Kahju tegelikult, kuna see oli kolmas ja viimane päev ning käes aeg, kui pidime sõitma kõige helesinisema järve äärde- Lake McKenzie. Päike ei sillerdanud, aga vesi oli siiski ilusa värviga ja soe. Tegime seal palju pilte. Ühel pildil ka siis meie 10-ne grupp. Enne praamile sõitmist küpsetasime potis ube tomatikastmes ja sõime grillvorstisaia ning selline seiklus oligi. Päkkerisse jõudes kostitasime kahte inglise tüdrukut sooja duššiga, mille üle oli neil kõige suurem meel. Sellest sai saarel puudust tuntud. Õhtul saime kokku veel Eesti poistega ja nendega hüvasti jäetud. Ahjaa, nende päkkeris oli üks tüdruk, kes kuulis mu telefoni kadumisest ja lahkelt pakkus enda teist telefoni mulle. Niiet. Ma olen tagasi tsivilisatsioonis. Moblapoest sain oma vana numbri ka veel tagasi koos allesjäänud krediidiga. Jehuu.
Täna ja eile käisime veel viimaseid päevi hotellis tööl. Õhtul pakkisime asju ja nagu arvata oligi, vajasin ma suuremat kohvrit oma pisikesele lisaks. Viimase allesjäänud raha eest ostsin siis suuuure kohvri. Õhtul käis ka Jäpe meil veel külas ja hüvasti jätmas ning jagasime talle söögikraami, mida me kaasa ei saa võtta. Ja siis oligi aeg seal, et läksime Marise ja Kadriga klubisse. Ja nüüd siinmaal, et päike kohe tõuseb ja mina lähen tudile.
Kindlasti jäi mul midagi rääkimata. Küll siis kriban juurde.
Oli hea teile jutustada ja seda uuesti läbi elada.
Kallid.
J.

5.jaanuar

Esimesel pildil vaade meie toa aknast varahommikul.
Teisel saak, mille saime hotellituba koristades.
Kolmandal atraktsioon, millel käisime adrenaliinipargis. Minu hing seisis kümmekond sekundit igatahes.

3.jaanuar

Paris Hilton on meiega samas linnas, siin Surfersis. Elab meist kõigest 200 meetrit eemal hotellis. Täna õhtul läheb ta Conrad Jupiteri kasiinosse. Uiuiui.
Palju õnne õekesele, Monikale! Ja Deimonile!
Ja musu Ketsile ilusat nimepäeva!
Jan.

1.Jaanuar

Kõigile mu kallitele ja lugejatele paremat uut aastat!
Kuidas siis meie aastat uut vastu võtsime. Nii. Läksime neljakesi, Kaarel, Maris, mina ja Kadri, randa oma snäkkide ja puuviljadega. Panime tekikese maha ja pidasime väikse pikniku. Päike oli juba loojunud. Kell oli 20.00. Tasapisi hakkas randa kogunema nii palju inimesi, eriti lastega perekondi. Saime aru miks, kell 21.00 hakkas pihta ilutulestik, mis oli lastele mõeldes, kes südaööni vastu ei pea. See oli täitsa ilus. Ookeanil oli mingi laev, mille pealt siis lasti ilutulestikku. mangod, melonid söödud, kõhud täis, käisime korra kodust läbi, et kopsikud ja teki ära viia. Võtsime 4 pudelit shampust näppu ja suundusime tagasi randa. Seal ootasid meid ees veel 4 eestlast. Meie majast tulid meiega kaasa veel 2 inglise tüdrukut ja 2 uus-meremaa poissi. Kell 23 hakkas ilutulestik pihta Coolangattas, mis asub meist 30 km eemal ning seda on meie rannast mööda rannikutpidi näha, neil on seal teine ajavöönd, ehk siis tund aega meist ees. See on huvitav. Jälgisime siis nende ilutulestikku. Meie südaööl rahvamass hakkas karjuma ja me soovisime Kadriga kõigepealt üksteisele head uut. Tahtsin kõigepealt Ketsi kätte saada, aga võrk oli koguaeg ülekoormatud. Minut hiljem sain ka Ketsi kätte. Hetk hiljem helistasin ka emmele. Pärast ilutulestikku läksime Kadriga klubisse, kuhu hiilisime salaja sisse, sest pilet oli 20 daala, ehehe. Tegime mõned tantsud ja tulime ära. Läksime tagasi randa ning soovisime inimestele head uut. Linna peal tegime ka politseinikega juttu, mis oli väga naljakas. Aga oleks võinud rahatrahviga lõppeda, ehhe. Tegelikult tahtsime päiksetõusu ära vaadata, aga ei jõudnud. Uni tikkus vägisi silma. Ostsime kebabi ja kobisime koju tuttu.
Olin paar tundi maganud, kui päike aknast nii valusalt jällegi mu jalgu kõrvetas. Meil pole siin toas konditsioneeri ega isegi mitte tiivikut ega puhurit. Hullumaja. Ärkasin üles ja kell hakkas saama 8, ehk siis Eestis hakkas igahetk saabuma uus aasta. Helistasin Ketsile, kes oli Joosepiga Tallinnas. Päev otsa me midagi teha ei viitsinud, loiusime niisama. Tervis oli hea, aga ilm oli nii lämbe ja kuum ja niiske, et raske oli olla. Kuigi ilm oli pilves ja päikest päeval enam otseselt ei paistnud. Päeva jooksul käisin 3 korda külma dušši all, telekat vaadates määrisin ennast jääkuubikutega. Kuna olime nii väsinud ja magamata, siis läksime kella 16 ajal randa, et veits värskes õhus ja ookeani maheduses magada. Magasime tunnikese. Käisime poest melonit ja hakkliha ostmas ning tegime kodus plovi. Nämma!
A, ma ei ole öelnud, et helistasime ükspäev oma superviserile, et äkki saame mõneks päevaks veel tööle minna ja veits lisaraha teenida, enne kui Perthi sõidame ja ta ütles, et 2.jaanuaril läheksime. Homme siis lähme tööle.
Teile ka vahvaid tulevaid tööpäevi :)
Minu uus-aastalubadus on vähem alkoholi juua, miinimum. Aga teie?
Siiralt,
Teie Jaana