Viimaseid pilte

Kojulend 8.juulil

Võtan nüüd ennast kokku ja kirjutan tagantjärgi oma viimasest päevast Austraalias.
Teisipäeval, 7.ndal, võttis Kadri vaba päeva ja sõitsime kolmekesi Vero, mina ja Kadri viimast korda minuga siis Airlie Beachi. Shoppama! Viimased rahad kulutasin veel kingitustele ja suveniiridele. Kuidagi hästi ärev oli mu olemine.
7.juulil öösel vastu 8.ndat ma ei maganudki. Ei tahtnud maha magada viimaseid tunde. Olin siis üksi üleval, kuulasin muusikat, vaatasin pilte ja videosid, laulsin ja naersin omaette, näksisin külmkapist oma viimaseid jäänuseid. Hommikul läksid mu ülejäänud elukaaslased tööle, mina aga logelesin edasi, vaatasin telkut jms. Asju polnud ikka veel pakkima hakanud..kui midagi hakkasingi pakkima, siis leidsin jälle mingi meenutuse või tegevuse, et pakkimine unarusse jätta. 9-10 ajal võtsin Tšiili tüdruku Veronica päkkerist peale ja suundusime randa, tahtsin ju enne kojujõudmist viimast lihvi ihule saada, hehe. Enne rannaliivale maandumist käisime ära ka vaateplatvormil, kuhu ma selle 3 kuu jooksul endiselt jõudnud ei olnud. Fantastico! Wunderbar! Amazing! Imeline! Tegime palju pilte..sinna pidi muidugi väikse maa ka kõndima, oli palav loomulikult. Väsitav. Siis käisin suplemas, vedelesin päikse käes.
Lõunaks ostsime Veroga friikaid ja kala ja igasuguseid puuvilju ning läksime tööliste juurde farmi viimset söömaaega korraldama, heh. Lõuna möödas, kiirustasime koju mu asju pakkima, kuna 5 tunni pärast läheb lennuk ja 4 pärast oleks pidand autoga lennujaama sõitma hakkama. Pakkimine venis ja venis, mitte midagi ei saanud aru. Kuidagi nagu paanika tekkis. See tunne on kirjeldamatu, rõõm ja kurbus segamini. Külmkapis oli veel üks shampus, mõtlesin siis, et teen lahti ja tähistame Veroga. Lükkasin välisukse lahti ja APPIII- minu nina eest 1 meetri kauguselt roomas 1,5 meetrine madu!!!! Mida polnud ma oma silmaga vabas looduses enne näind. Siuke mustjas-rohekas. Fotokat sel hetkel polnud käepärast, läksime Veroga maole järgi ja ahhetasime, minul pudel ikka käes ja kork kohe kohe pealt lendamas. Natuke aega hiljem jõudsid töölised koju. Pesus käidud, söödud, läks sõit lahti. Kõik asjad ikka kuidagimoodi punnis kohvrisse ja seljakotti surutud, aga valmis sai.
Väikses Whitsunday lennujaamas tegime mõned hüvastijätupildid ja kallistused ning läbi klaasi me Kadriga siis musitasime ja nutsime..ja silmapiirilt kadunud olingi. Oeh..Siiani silme ees.
Kõigepealt lendasin Brisbane lennujaama, sealt ostsin bussipileti Coolangatta lennujaama (2,5 h sõita). Jõudsin sinna südaöö paiku ja oioiii kui külm ikka oli, kui bussi pealt ainukesena välja astusin, talv oma töö teinud. Ja siis- oioioioiiii- lennujaam kinni!!! Mida kuradit!?!? Avatakse kell 5 hommikul!!! See oli alles šokk. Vot siis tuli mul nutt. Kõndisin siis varjulisse kohta, et külm ja tuul mind minema ei lennutaks Uus-Meremaale või kuhugi. Ja ennäe, veel 2 idiooti, kes ei teadnud, et see väike lennujaam suletakse ööseks. Need tukkusid. Ma panin oma kohvri ja spordikoti maha laterna alla ja viskasin sinna pikali, rannarätik peale ja üritasin magama jääda, et need 5 TUNDI kiiremini läheks. Ketsiga rääkisin ka telefonis, et ennast väga üksikuna ei tunneks ja et tema hääl mind soojendaks. Ma tegelikult kartsin, et ma ei ärkagi üles, kuna külmun surnuks. Ma ei kujuta ette palju kraade oli..8-9? Igatahes minul teksade ja nahktagiga oli fckng freezing. Kella 5 ajal ajas üks pilukas mind üles, kes ka heidik oli.
Sisse minnes ostsin omale kuuma kohvi ja lihtsalt istusin tops peos. Ostsin postkaardid ja margid ning kirjutasin veel kodustele ning Boweni kodustele oma rängast ööst :D
Lend Kuala Lumpurisse läks hästi, kuigi Air Asia ei ole ikka nii mugav kui oli Malaysian Airlines või mõni muu selline. Ei olnud telkut ega isegi mussi. Kuulasin siis oma iPodi ja vaatasin sealt meenutuspilte. Kusjuures, täiesti neutraalne olemine oli, magasin enamus ajast. Ei mõelnud ei Eestile ega Austraaliale. Jälgisin ümber olevaid inimesi. Kualast Londonisse oli siis pikem lend-ligi 13 h. Huuh. Londonisse jõudsin südaööl ja seal passisin 7 tundi, enne kui Riia lennukile läksin. See passimine on niii tüütu ja väsitav, eriti üksinda. Aga kui juba hommikul Riia lennukil olin, siis oli ärevus nii sees ja irve ei kadunud kordagi mu näolt, sest Riias ootas mind ju mu kallis Kets. Jama asi oli veel Londonis sellega, et lendasin Ryan Airiga, eriti kitsas ja odav lennuk, aga teiseks, ainult 15 kg võis pagas olla, tavapärase 20 kg asemel. Oma kontsade ja kleidiga siis check-ini juures kõikide ees pidin kohvrist asju oma spordi-ja käekotti toppima ning kohvri otsas põlvili seda kinni surudes, võis teistele päris naljakas vaatepilt osutuda.
Süda väreles. Riias pagas kätte saadud, hüppasin veel vetsust läbi, et nägu korda teha ja lõhna ka veits peale lasta, hehe. Ja siis..lükanduksed avanesid, suurte silmadega otsisin, kus on minu musi..ja siis..järsku ühe paksema mehe tagant ta oma rohelise särgi ja naerunäoga paistiski!(Nagu romaani kirjutaks, eh) Jooksin suurest rõõmust sülle ja hakkasin nutma, süda tagus nii kiirelt ja tugevalt, sõnad ei tulnud välja. See tunne oli võimas. Veetsime 2 väga lõõgastavat päeva Jurmalas enne kui koju Eestisse sõitsime. FIN!

Magnetic Island

3.juulil 2009.

Peohoos endise naabri Simoniga ja hetkeelukaaslase Kadriga.

R.A.H.U.L.

Meie l6kke umber istusid belgialased, prantslased, inglased, eestlased, iirlased, sakslased, kohalikud.

J2rgmisel p2eval. Tulin just ujumast ja hakkame tagasi koju minema. Selles backpackeris see toimus, ala oli suur ja ulatus liivani ja veel m2gede poolegi.

Tsauki!
Kirjutan nuud arvatavasti siia viimast korda, sest juba kpaari paeva parast lendan siit roheliselt mandrilt.. kahju, aga samas koju tahan ka juba.
Eelmisel nadalal toimus suuur suur ulemandriline loterii (meie Viking Loto sarnane), mille peavoit oli 110 MILJONIT dollarit. Meie kogu eestlaste kommuuniga mangisime ka too ohtu ja mina olin ainuke, kes midagi voitis. Tappi laks mul 4 numbrit 7-st ja sain 20 doltsi, jee.
Nii. Reedel s6itsime Toitsi, Andrese ja Kadriga Townsville, kust pidime autoga viimasele autopraamile minema, aga paraku j2ime sellest maha. Jatsime auto parklasse, votsime sealt oma kodinad ja ostsime uued piletid jargmisele reisijate praamile. Algul istusime rannaliival, mida kuu valgustas nii heledalt, tasapisi liikusime peokohta. Nimelt, eesm2rk oligi minna Magnetic Islandile Full Moon Partyle, mis toimub kord kuus. Palju noori inimesi, t2iskuu, terrass, t6eliselt hea House muusika, rannaliiv, palmid- nagu igatsetud pidu. Tantsisime tunde kuni varahommikuni. Parast olime terve posu inimestega rannas ja tegime l6ket, et soojas olla, kuna 66maja meil polnud. Magama me muidugi ei j22nudki, ootasime paiksetousu, mis oli kell 6:30 paiku ning see oli toeliselt v6rratu!!!! T2pselt ookeani piirilt tuli see esimene oranz paikset2pike, vesi sillerdas. Ilus lihtsalt. Kui paike juba k6rgemal oli, j2ime k2ter2ttide alla magama moneks tunniks. Louna ajal votsime veel paikest ja kaisime suplemas ning ajasime uute tuttavatega juttu. Nalja nabani. 6htul paikseloojangu ajal soitsime tagasi. Koju joudes natuke toitu punusse ja tudule. Oleks heameelega veel uheks 66ks sinna jaanud, aga t2na pidime j2lle t66l olema. Homme on Aileni s8nnip2ev ja minu viimane t66p2ev, l6una ajal siis t2histame natuke t66l.
M6ned pildid ja ongi k6ik.
Peagi n2gemiseni, kallikesed!

28.juuni

Reede 6htul v6tsime kuuekesi ennast k2tte ja s6idutasime 70 km rannikut pidi Airlie Beachi. L2ksime klubisse Evolution, kus me Kadriga jalad tulikuumaks tantsisime. Veidi hiljem l2ksin 8hele ''tantsuv6istlusele'', mille 2ra v6itsin, heh. 66 veetsime autos kitsikuses ja varahommikul 7-8 ajal jalutasime linna peal, j6ime kohvi ning k2isime poodides. Ja TERVE paeva lebotasime rannas p2ikse k2es. Oli superilm ja muidugi- fantast p2ev.






Kaamlid siis.



(A, muide, n2gin eelmisel n2dalal delfiini ka oma silmaga ookeanis 2ra)









Eelmisel laup2eval k2isime Boweni l2hedal superilusa j6e 22res. Tegime l6ket, k8psetasime shasl6kki, j6ime 6lut, nautisime ilma, loodust, v2rsket 6hku. Oli vahva p2ev.











Karl viskas 6nge vette, 2kki n2kkan, ihihi. Aga
seal ei olnudki kala.

6htuks v2sisin 2ra, ei ole just k6ige mugavam asend, aga uni seal kivil tuli.

17. juuni

Ciao!

Tana juba 17. juuni, kolmapaev. Puhapaeval kaisime tool. Siis esmaspaev oli vaba ja eile, 16. oli ka poolik toopaev. Ja vahva oli ka see, et oli Vapsi sunna (pildil sinise kausiga), kes sai 30 aastaseks. Meie Kadriga meisterdasime kupsisekoogi ja Ailen ja Kristi juustukuklid. T66lounal siis lasime heal maitsta ja ja tegime esimese grupipildi ka ara. Jah, pildil on KOIK eestlased. Ulmeline. Ohtul laksime kogu bandega randa l6ket tegema ja kala kupsetama. Laulsime eestikeelseid laule.

Kadriga kaisime paikseloojangut imetlemas. Uks kalamees kahe koeraga kondis meist mooda, see vaike kutsa oli nii julge ja energiat t2is. Puuab ka kala.

Tabatud hetk. M6tted kodus.

Siuke moodustis siis. Ei oskagi tapselt oelda, mis. Kropsukas.

Ei naita ennast.

T2na varahommikul soitsime KArli ja Dave'ga kalale. Super ilus paikset6us. Oli aga vaga tuuline, ega olnud kalailm. Kala ei saand kah. Merehaigeks aga jain kull. Delfiine tana ei nainud kahjuks.

9.juuni

Elan. Kain t66l.
Kiire.
Tervised!
Jaana

2.juuni

Eelmisel n2dalal k2isin ainult 1 p2eva t66l, kuna olin angiinis. (Emme, mul ei ole seagripp)
Eile algas meil ametlikult talv. Sooja on keskmiselt 26 kraadi. 6htuti on jahedam, aga muidu ikka soe.
Muidu elame ikka endistviisi. K2ime k6ik t66l. Tasapisi hakkab rohkem t66tunde ka tulema, ehk siis raha natuke loodetavasti kogunema. Toitsil on p6lves vesi.
N2dalavahetusel k2isime uhel farmit66lisel s8nnip2eval. Jama oli. Matsid koos k6ik :) 6htul l2ksin Home Hilli, k8lla neile eestlastele, kellega Perthis tutvusin. P8hap2eva 6htil toimus meie naabritel suurem peret8li, kilinad-kolinad, m6irged. 6udne oli.
Mul juba kerge 2revus sees, 5 n2dala p2rast n2eme!

26. mai

Ja kell 7.30 algas International Rodeo show. Kestis 3 tundi. Oli p6nev . Kuna olime suhteliselt ohukeselt riides, siis hakkas p2ris k8lm seal. Kahjuks ei tohtinud show ajal pildistada, siis pulli ja meest pildil polegi. Aga see eest tegime salaja videosid, mida ma 8ritan teinekord siia ules panna. Ja konnavideo ka siis juba.












K2isime linnas mcdonaldsis 2ra ja nautisime 6htuvaadet.












K6igepealt The Strandi. Suurep2raselt ilus rand ja 8mbrus.














S6it 200 km kaugusele Townsville v6is alati, aga enamus magasid selle s6idu.













Meie iirlastest naabrid- Lindsay ja Sally. V2ga kihvtid t8drukud. Siis elab nendega veel iiri poiss Simon ja n88dseks 2rakolinud Sebastian ja Adrian. Aga eile teatasid meie armsad naabrid, et ei j6ua 88ri maksta ja kolivad meist paari km kaugusele, aga varsti l2hme soolaleivale.

Tervitused.

Mulle oleks ka nuud tervisi vaja. Nimelt olen haige j2rjekordselt. Aga natuke halvemini. Eile oli 3.ndat p2eva 38 palavik. Kuid 66sel t6usis temperatuur lausa 39-ni. 2rkasin 8les, kuna ei saanud neelatada ja pea tahtis valust l2bi voodi suruda. Ajasin Kadri 8les, sest ei suutnud ise p8sti seista, et teed teha. Kraadisin. 66l2bi higistasin. Hommikul t66le ei suutnud minna. Praeguseks on juba parem, palavikku ei olnud, pea ja silmad valutavad.

22.mail k2isime Townsvilles. M6tlesime, et ei viitsi koguaeg 6hes v2ikses k8las passida ja v6tsime 5-kesi ette s6idu. Plaan oli ka rodeole minna, olenevalt piletihinnast. K2isime. Ja oli v2ga p6nev. Ohtlikke hetki oli mitmeid. P2rast rodeo olime nii v2sinud ja k8lmunud, et Kadri oli vapper autojuht ja s6idutas meid koju.

Laup2eval algas mul palavik. Paha.

T2na hakkab telkust Wedding Crashers, naudin oma Maasika-Pohlateed ja kupsist.

Eile oli meil t66 juures pisike madu, vingerdaja selline. Ja paar m8rgist konna. Muidu ok :)

Ma tahan koju.

Jaana

Piilujad mul akna taga. Iga jumala 6htu.

Rand on meil paarisaja meetri kaugusel.

Selliseid kalu p88avad meie poisid.

Siukse paprika sorteerisin liinilt v2lja.

K6ik on endiselt korras. K2ime t66l. Paar pilti teile.

Kallid.

Heiheii, mu kauged kallikesed, kuidas teil läheb?
Mis nüüd siis mina, meie elu siin möödub nädalate kaupa ja kiiresti kuidagi. Rutiin on sees. Elame ikka 5kesi korteris, nädala sees meie Kadriga pakendame laos paprikaid ja poisid korjavad neid. Ei ole raske töö, aga tüütu on. Siiani oleme töötanud 3 päeva nädalas ainult, kuna ilmad ei ole väga ilusad olnud ning paprikad ei valmi nii kähku. Aga peagi peagi. Hakkavad rahad liikuma, heh. Õhtuti teeme süüa, vaatame telekat (Simpsonid, Masterchef, Koduperenaised, 2 ja pool meest jne.), vestleme naabritega. Naabrid on meievanused 2 prantsuse poissi ja 2 iiri tüdrukut ning 1 iiri poiss. Väga vahvad inimesed, nalja saab. Mingi aeg tagasi lõpetasin raamatu Slumdog Millionaire´i, nüüd hakkasin lugema Kaur Kenderi raamatut Pangapettus, päris huvitav. Mõnel päeval nädalas käivad poisid ühel jalkaväljakul persekat mängimas. Bruno ei saa aga eriti k6ndidagi, kuna tal 8ks jalg t2iesti l6hki. Kord oli tald, n88d siis p2kk ja varba alt. Siin tegelikult eriti midagi teha ei ole. Väike küla sarnane linnake. Ja kui raha ka pole, siis ei saa kuskile väljasõite ka teha, et midagi huvitavat teha. Aga ei kurda, meil on ju päike, palmid, ilusad rannad, kookospähklid, vapustavad teokarbid, paprikad, hehe, palju igavat vaba aega, oma elamine, toredad inimesed. Nädala lõpus oleme tavaliselt mõnusa joogise istumise teinud, siis on meile külla tulnud ka Karl, Vaps ja Päts. Üks reede käisime Airlie Beachil peol, nalja sai palju. Tutvusime eri rahvusest noortega. Hea keelepraktika. Nüüd üks päev käisin ühtede eestlasetega, keda tean Perthi ajast, Home Hillis, 100 km siit, neil külas. Seal sai ka backpackeris mitmetega inglise keeles suhelda. Mulle meeldib see. Ei taha ju ainult eesti keelt ka koguaeg rääkida. Siin Bowenis on palju palju eestlasi, 50 kindlasti. Mitmel korral oleme supermarketis mõnega kokku põrkand.
Täna on 17. mai ja minu musukese sünnipäev- Palju palju õnne kallis Kets! Loodan, et eilne pidu oli teil väga lõbus. Ilm on meil täna väga soe ja päikseline. Nii et kohe kihutangi päikse alla. Kuigi muidu on ilmad ikka jahedamaks läinud. Pilves ja tuuline, 25 kraadi ringis kõigub. Ja öösiti on juba päris külm, et peab ikka teki ka peale võtma, kui muidu magasime linadega.
Nädala algul olin ma päris haige. Külmetus. Tööl liini taga seistes ninast ainult vett nirises. Nüüd ma terve ja on Kadri kord. Luristab siin.
Mul on kohutavalt suur koduigatsus juba. Nii tahan koju oma armsate inimeste juurde. Enam ei lähe kaua, poolteist kuud veel. Eile näitas meil telekas Eurovisiooni poolfinaali ju, täitsa vahva, kodune tunne tekkis. Istusime kõik diivanil ja kuulasime. Ja Eesti lugu on niiii nii ilus. Külmavärinad ajas ihule lausa. Täna õhtul siis finaal, aga emme saatis mulle juba sõnumi ja tean, et Norra võitis ning Eesti 6. koht. Väga kihvt! Kõrval naabrid ka vaatasid ja mõtlesid välja mängu, et igaüks valib ühe riigi ning kui punktide andmiseks läheb, siis iga riik, nii palju kui punkte antakse, peab võtma nii palju pitse mingit lahjat alkoholi, sest muidu läheks hulluks. Ühesõnaga Norrat ma ei võta, kes jõuaks 12 pitsi koguaeg sisse juua, ehe. Aga noh, sellist asja ikka ei tee. Kõigil homme tööpäev.
Aa, järgmine nädalavahetus on Townsvilles, 200 km siit, rodeovõistlus, kuhu tulevad maailma parimad kohale. Meil siin on ka plaan sinna minna, mis oleks vapustav kogemus kindlasti.
Rohkem nagu ei tulegi pähe millestki kirjutada. Ma nüüd päikse kätte!
Tervitused,
Teie Jaana

Aprilli l8pp

Nonii musid. Kuidas elate ka? Mina endiselt elan, päikse poole. Pikka aega ei ole blogi kirjutanud, sest netti pole saada siin nii lihtne. St siin on raamatukogu, kus on nett, aga see kallis ja rahasid ei ole, et tihti käia. Aga elu veereb siin kuuma käes vedeledes. Nii. Viimati kirjutasin paar nädalat tagasi kui Bowenisse jõudsime. Käime endiselt paar korda nädalas paprikataimi istutamas. (Isegi ei mäleta, kas sellest kirjutasin?) Kiiruga siis- istutame Allensleighi farmis 2-3 tundi varahommikul paprikataimi ja seda vaid paar päeva nädalas. Täpselt üüriraha saab kokku ja muuks ei jätkugi. Jama. Aga paari nädala pärast kui paprikad valmis saavad, siis neid korjates saab suurema raha, et ka kõrvale panna ja endale süüa ja väikse shopingu lubada.
Tagantjärgi siis- Paar nädalat tagasi jõudsid siia ka Bruno ja Andres ning nende nõbu Toits saabus Eestist. Andresel oli sünnipäev, mida tähistasime rannas peaaegu südaööni. Meisterdasme kartulisalatit ja kaneelisaiakesi. Läpakaga oli ka muusika kaasas. Õhtu pimenedes tegime lõkke. Oli väga vahva päev. Siis üks õhtu oli mul voodis konnapoiss. Armas väike roheline iminappidega teine. On olnud väga kuumad ilmad. Rannas oleme käinud snorgeldamas ja ilusaid kalu vaatamas. Kõik oleme nagu neegrid siin, ainult Toits veel värske eurooplane, aga esimene nahk on maha tulnud ja jumetseb, heh. Üks õhtu Red Roosteris friikaid oodates, tutvusime ühe naisega, kes meile tööd pakkus, st mina sain ettekandjak. Neli tundi nädalas siis seda tööd ka. Asi seegi. Majaomanik oli suht pervert ning üks õhtu tuli purjuspeaga maja juurde ja ei käitunud eriti viisakalt ja ütles poistele väga halvasti, mis sundis meid sealt minema kolima. Nüüd elame 5kesi ( Bruno, Andres, Taivo, mina ja Kadri) Holiday Apartmentsis, mis on väga normaalne korter, siin meil bassein ja barbeque ja rahu majas. Jaa, paar päeva tagasi lõin oma pea treppide alt läbi joostes nii ära, et otsaees oli muhk ja nüüd juba on valgunud kahe silma vahele ning silmad on nurkadest sinised, päris õudne vaatepilt. Samas naljakas. Nalja saab päris palju, sest üks õhtu basseinist tuppa joostes, jooksin vastu välisust, kuna see on läbipaistev. Põrkusin plärtsti tagasi. Õnneks pole päris klaasist uks. Ja täna kükitasin külmkapi ees ja kui püsti tõusin, siis lõin lahtioleva sügavkülma ukse vastu pea jälle. Huhh, sedasi on minuga siis. Peainvaliid.
Ohtuti kaivad mul akna taga armsad rohelised iminappidega konnakesed, keda siis unele kussutan.
Ja nüüd siis kõige suurem uudis ka- saabun Eestimaa pinnale 10. juulil, lahkun siit 9.ndal. Selleks ajaks olen farmis olnud 3 kuud, ehk siis saan loodetavasti oma teise aasta viisa. Väike ootus on sees küll juba. Igatsen oma kallikesi. Ketsile musid!
Kallid-pallid!
J. from Australia

Brisbane - Bowen

3 viimast päeva Brisbanes. Ilmad olid enamjaolt vihmased. Linna tuuseldasime läbi. Üks päev käisime ka city beachil ehk siis tehisrannas, mis asub keset linna jõe ääres. Õhtul käisime seal ka ujumas, väga armas rand. Reedel, 3.ndal aprillil, lendas Kadri emme ära, saatsime ilusti lennujaama ka. Viibisime ühe öö veel päkkeris ning järgmine päev sõitsime 1152 km ülespoole, kus asub Bowen. Bowen on väike armas linnake, 5000 inimesega, millest kõigest 50 km kaugusel asub Airlie Beach, kust sõidetakse Whitsunday Islandile, mis on olnud algusest peale meie unistus ära käia. Bowenit ümbritevad poolenisti ainult rannad ja VÄGA ilusad rannad. Kui juba 20 meetrit vees ujuda, näeb koralle ja ilusaid kalu vee all. Vette minnes ei tule kananahka, sest astud nagu vanni. Detsembris näeb siin vaalu. Liiv on valge, vesi helesinine, palme kaunistavad kookospähklid. Oleme leidnud oma koha paradiisis. Selles linnas toimus filmi „Austraalia“ võtted. Kui olete näind, siis ehk tunnete ära filmist baari, kus Hugh kakles mingi mehega, see on tegelikult siin backpacker. Siia tulime tänu Ailenile ja Joonasele. Elame siin ühes kihvtis majas hetkel 6-kesi eestlaste klannis. Maja on betoonpostide peal, kui vihmahooaeg on, et siis maja vee alla ei jääks. Meie Kadriga saame oma toa, kuna Jaanus ehitab vaheseina hetkel ning Karl värvib aknaid ja ise värvime seina 8le. Kokku siis 4 tuba, kööktuba, vets, duss. All korrusel, ehk siis maja põranda all, on pinksi-, piljardi- ja lauajalkalaud. Majaomanik laseb meil nädalas paar tundi oma aias või kuskil tööd teha ning nädala üür on makstud. Näiteks t2na 3 tundi rohisime ja k6plasime siin oma aias. Väga vastutulelik temast, sest kellelgi ei ole rahasid, kuna tööd pole hetkel. Ostis meile uue pesumasina ka. Ilmad on siin koguaeg kuumad, üle 30 kraadi ja vihmahooaeg on läbi saanud. Hull on olla küll lämmi-palavuses koguaeg, aga ei kurda , heh, Meile meeldib soe. Siin linna ümbruses on palju farme, eile käisime mingi 8 farmi läbi ja jätsime oma kontaktandmed. Aga igalpool algab farmihooaeg alles maikuus, kuigi ühte farmi saaksime tööle juba 16 aprill, taimi istutama. Igatahes otsime hoolega tööd.
Aa, siin elutsevad suuured suured mürgised konnad, väga kohutavad. Kui sul on näpp katki ja katsud konna, siis saad veremürgituse. Linnud-koerad-kassid, kes neid näksivad, surevad ära. Tänavate peal õhtuti hüppavad. Eile käisime jooksmas, siis nägime ka. Ja allkorrusel, kus mängulauad on, siblivad vaglad, hehe.
Tervitused paradiisist,
Teie Jaana.

Alice Springs

Õhtul Alices ringi jalutades oli päris kõhe, kuna tänavad olid aborigeene täis ja nad on ikka nii süsimustad, et neid pole õieti nähagi, ainult riideid. Hehe, aga meie päkker..ütleme nii, et hoov ja ümbrus oli okei, 2 basseini ja nagu motellid ikka. Aga keerates ukse lahti, keerles laes kõva häälega tiivik ja ruudukujulises niiöelda külmkapis olid 2 narivoodit ainult. Kogu tuba.

Varahommikul kell 6 startisime suure bussitäie rahvaga Kuninga Kanjonisse. Kõigepealt sõitsime põhimõtteliselt sirgjooneliselt 200 km ühte sihtkohta, istusime ümber väiksemasse bussi ja jätkus sõit kanjonisse 270 km. Olles kohal, käisime keset kõrbe olevas vetsus, kus vetsupotist vaatas mulle otsa konnapoiss. Oi, kus ma ehmusin! Tatsasime siis oma giidiga kõrgele mäe otsa ning tegime üleval kanjonile ringi peale 3,5 tunniga. Jõin ära 2 liitrit vett, selle ma muidugi higistasin seal kõrgel päikesele lähemal välja ka. Oli ju ikkagi 37 kraadi, tundus nagu 48 kraadi. Ringkäigu keskpaigas jõudsime kohta, kuhu koguneb vihmavesi ning millest oli moodustunud pisike järveke ning mina ainuke vapper, käisin seal ujumas. Vesi oli niiiii soe. See lomp omakorda langeb joana kanjonist alla, kui on piisavalt vett. Mõnus. Palju pisikesi draakonsisalikke oli kanjoni otsas. Armsakesed. Ühe võiks koju küll tuua. Õhtul päikseloojangu ajal sõitsime keset kõrbe mööda ainukest asfaltteed tagasi 270 km ning teel seisid 4 metsikut kaamlit, see oli vahva. Mitte kõigil ei õnnestu näha metsikuid kaamleid. Nad oli nii suured. Üks india mutike terve tee oksendas, see oli oksele ajav. Ööbisime ühes täiesti korralikus motellis, kus oli isegi telekas, jehuu. Õhtusöögiks oli lambapraad.

Varahommikul jälle uue hooga, võttis meid suur buss peale ning 300 km sõitu Uluru monoliidi poole võis alata. Õnneks bussis oli konditsioneer. Kõigepealt käisime Kata Tjuta kivi juures uudistamas, siis sõitsime Ulurusse, mille juures oli aborigeenide keskus, kus olid galeriid, suveniiripoed jms aborigeenide joonistusi ja meisterdusi. Igatahes oli jällegi kuum päev ning õhtul korraldas giidimeeskond meile õhtusöögi Uluru kivi lähedal, kus saime päikse loojumist kivilt jälgida ning samal ajal shampust juua. Ning 500 km tagasisõitu jällegi. Jäin magama ipodiga David Grey saatel.

Hommikul jalutasime veel Alice Springsis poodides ning uudistasime aborigeene. Saime teada, et need aborigeenid, kes linnas elavad ja ikka päris riideid kannavad, need on oma hõimust kõrbes välja visatud ja on pahad. Linnas nad äritsevad oma joonistustega.

Lennukile lõuna ajal, mis sõitis kõigepealt Sydneysse, sealt Brisbanei. Nüüd siis olemegi otsapidi Brisbanes. Väga normaalses päkkeris südalinnas. Kadri emme läheb reedel ära koju ning meie jääme jällegi omapead. Otsime tööd. Rahad on täiesti otsas. Farmi numbritele oleme juba helistanud ja töödega on veits kehvad lood. Aga me ei anna alla. Me saame hakkama. Austraalias hakkab nüüd talvehooaeg ja alumine ots külmeneb. Aga meile meeldib soe. Kuskile ülessepoole meil plaan liikuda on.

Koju tahaks.

Jaana

Melbourne - Formel 1

Hommikul joudsime varakult juba Melbourne'i. Oli v2ga soe ja selge ilm. Hobartist lendasime koigest 1-tunniga. P2kkeris check-in tehtud, kimasime tasuta trammile, mis viis otse Albert Parki Formel 1-le. Oli teine treeningpaev. Kuulaime inisemised, filmisime, pildistasime, v2ike vahepala ning kiiruga l2ksin otsisin 8les autogrammide jagamise paiga. Sellel p2eval jagas autogramme kahjuks ainult Fordi meeskond. Ja ainuke mees, kes sel kellaajal veel oma allkirja kirjutas, oli rallis6itja Marcus Marshall. V2ga v2ga kena mees, kuigi esimest korda kuulsin sellisest nimest. lasin tal kirjutada autogrammi p8hendusega oma vennale. 6htul kolasime veel linna peal ja oligi varsti juba aeg magama minna, sest hommikul j2lle vaja kodinad kokku panna ning uuesti lennukile j6uda. ehk siis pooleteist n2dalaga istume lennukis 5 korda. Pilte panen hiljem kunagi tagant j2rgi, kui tasuta ja kauem netis olla saan.
Nii. T2na aga olemegi juba lennukilt maandunud, Alice Springsis. Austraalia t2iesti keskel. Keset punast k6rbe. On 8likuum ilm. 35 kraadi kindlasti. Homme r2ndame Kuninga Kanjonisse ja 8lehomme Uluru kivi juurde. K6igest l2hemalt hiljem.
sau