Päev hipilinnas. 15. november.

Magasime Kadriga täna kauem kui tavaliselt. Kuigi eile õhtul vaatasime kodus filmi ja läksime magama juba enne südööd. Film oli kurb- „P.S. I love you“. Saab nutta. Eile jäi Kadri ka haigeks- köha, nohu ja kurguvalu, öösel ärkas tugeva köha peale lausa üles ja võttis antibiotsi.

Ärkasime kell 10, sõime hommikust ja alustasime sõitu Nimbenisse. Oli tulikuum päev ja väga umbne. Läksime kahe autoga. Ühes autos mina, Kadri, Joonas ja Ailen (üks paarike siit majast, kus elavad eestlased... tegelikult, ma ju ei olegi rääkinud, kes me siin üldse elame..kokku on meid 9. Mina, Kadri, Joonas ja Ailen, Kristo ja Sigrid, itimehed Henri ja Tarmo ning sultan Mart. Selle hüüdnime panime meie talle Kadriga, sest ta loovutas meile oma toa, kus on kaks hiiglaslikku voodit, aga ise peab magama ees koridoris formeli kujuga lastevoodis, kus on kalapoeg Nemo tekikott ja padi. Et siis nüüd ta arvab, et me peaks teda teenendama ja ta meie sultan, aga seda ta võibki unistama jääda. Nagunii ta enamus ajast joob ja koju tulles vajub sinna magama.) igatahes, läksime kahe autoga. Ühes kliimaseadmega Mersu tšiibis olime meie, Joonas ja Ailen ning autojuht Annes, kes meile seda maja üürib ja kes meid ka nüüd sellele sõidule kaasa kutsus. Teises autos itimehed, sultan ja Kristo. Nende auto oli vana ja igast otsast katkine Holden. (Teadupärast on siin Austraalias enamikel Holdenid. See on sama mis Opel. Lihtsalt siin on nende nimi Holden Omega, Holden Corsa, Holden Astra jne. Imelik.) Kristo naine Sigrid ja Annese naine Eneli jäid koju.
Võtsime benssu ja läksime. Väga mõnus maastik oli. Kaugelt kaugelt oli näha kõrgeid metsamägesid pilvede sees. See oli meie sihtmärk. Seal nende vahel asub linnake nimega Nimbin. See on põhimõtteliselt kanepilinn, küla pigem, millest läbi läheb üks asfalttee ning mõlemal pool teed on närused majad, mis meenutavad mulle filmidest nähtud Rodeo Saloone. Inimesed on seal koguaeg pilves, majad on vikerkaare värvides, igal pool joonistatud pilte, mis viitavad kanepile ja selle toredusele. Igas poes müüakse kanepiküpsiseid ja kanepimärkide ja oludega särke, pükse, piipe, sõrmuseid ja mida iganes. Teised rääkisid nendest küpsistest, et olid kunagi proovinud, et täitsa naljakas oli paar tundi olnud. Ma siis ka ostsin ühe endale, et ära proovida. 5 dollarit tükk. Neil kasvab seda vist nagu umbrohtu. Aga inimesed on jubedad, eriti veel naised. Nii ära tõmmanud, et näod sisse vajunud. Ühes käes kanepipiip, teises lapsehakatis, kes tundus ka õnnelik olevat. Linnas oli 34 kraadi sooja. Liiga palav. Kliimaga autost välja astusid, kohe higi näos leemendas. Kaua me ei olnudki, tegelikult suht kõhe tunne tekkis seal.
Tagasiteel veidi maad sõites nägime tee ääres okastraadi taga heinamaal üht meest midagi korjamas. Saime aru, et korjab neid hallutsinatsiooniseeni. Pidasime kinni ja pärisime aru, meiega olnud poisid leidsid ka mõned ja võtsid kaasa. Natuke maad edasi sõites peatusime teeäärses väikses majakesed, kus müüdi puu- ja juurvilju. See koht ja maastik ja ümbruskond üldse meenutas mulle õudusfilmist „Wrong turn“, kus noored keset tühermaad asuvast mittetöötavast bensujaamast teed küsivad ja neid valele pöördele suunati ning metsavahelisel teel neid tapma hakati..aga meiega nii ei juhtunud. Lihtsalt see ümbrus. Seal küsisid poisid nende seente kohta, et kas õiged ja kuidas süüakse ja mis värk on. Said nii vastused kui ka netiaadressid sellekohase infoga. Jällegi natuke maad edasi sõites nägime tee ääres paaaabulindu. Jaaa, pikkade värviliste sulgedega. Pidasime loomulikult kinni ja tegime autoaknast pilti, et mitte ära ehmatada. Ta hakkas ületama teed, kui vastassuunast kihutas auto. Viimasel hetkel ta hakkas kiirustama just selle auto ette ja tõusis õhku, kuid saba põrutas vastu aknaklaasi ja tal lendas peotäis sulgi küljest. Ma korjasin ka omale kaks tükki, ühe andsin Kadrile. Seal samas kasvas ka väike banaanipuu, mille küljes kobar väiksed rohelised banaanid. Muidugi näppasin ühe omale ja teise Kadrile. Loodus on siin nii eriline ja vaheldub suhteliselt väikse kilometraaži peale. Mingi aeg edasi bambusemetsakest. Ja kui meil Eestis on õitsevatel puudel valged ja heleroosad õied, siis siin on erkpunased ja lillad. Ilus.

Õhtul koju jõudes tegime risottosarnast sööki..tuunikala, riisi, ananassi, herne, porgandi ja maisiga. (Maxillakad, mul d24 hammas valutab, kui joon külma vett või söön külma arbuusi või mälun vasaku poolega, et äkki ikkagi on seal nüüd kaaries.) Pärast sööki istusime teleka taha ja proovisime seda küpsist, poolest pidavat piisama, aga miskipärast see kellelgi eriti ei mõjunud. Mõnel oli süda puperdanud ja natuke teistsugune tunne, aga ei midagi erilist. Isegi mitte ei naernud, korra ainult Jim Carrey filmile „Valetaja“. Mõni aeg hiljem hakkas aga pea valutama, aga see võis ka päikesest tulla. Toas on nii lämbe, et ei oska kuidagi olla.
Homme lähme siis esimest päeva tööle. Ei oska rohkem midagi kirjutada sellest, kuna täpsemalt ei tea. Homme kirjutan täpsemalt. Ma nüüd lähen magama.
Unenägudes näeme ;)
Jaana