Austraalia kaart, et aimu anda, kus Karratha asub.
Tsau kõigile, kes vahel mu bloginurgakest sirvivad.
Püüan anda piltidega jällegi kiire ülevaate mu Karratha elust. Oleme siin tänaseks 2 kuud elanud ja töötanud. Ilmad on endiselt kuumad ja sedasi ka jätkub, sest kohe on suvi siin käes. Arvatavasti sellisesse kuumusesse ma enam kunagi ei satu ka, ikkagi 40 kraadi pea iga päev. Õues eriti olla ei jõuagi, tavaliselt peale tööd ainult oma toas konditsioneeri all. Hea jahe. Kindlasti hakkan aga sellest kuumusest puudust tundma.
Esimestel päevadel kui Karrathasse jõudsime, ei olnud meil tööd ega elamist. Selles suhtes ei olnud hullu, et vähemalt polnud külm magada autos aga see eest oli väga palav ja umbne seal, võite ette kujutada. Varahommikul kella 6 ajal hakkas päike nii tugevalt kütma, et olime alati selleks ajaks üleval. Auto oli meil pargitud backpackeri ette parklasse, kust vähemalt ei aetud minema. Teistes kohtades ja parklates ei ole lubatud ööbida autoga. Pärast ärkamist ja istmete üles paigutamist ja sättimist sõitsime kohalikku loodusparki, kus olid wc-d ja elekter. Pesime hambad ja keetsime kohvi ning tegime võileibu. Sedasi poolteist nädalat, iga päev. Pildil on meil õhtusöök pargis, hehe. Iga päev passisime McDonaldsi ees parklas oma läpakaga ja otsisime neti kaudu tööd, lisaks käisime igal võimalikul hetkel kohalikus marketi stendil töö-ja elamiskuulutusi lugemas. Mina sain tööle juba kolmandal päeval.
Pärast nädal aega autos elamist, lubasime kolm päeva endale ka tasulise telgikoha karavanpargis, et vähemalt sirgu magada, sest autos ei ole just kõige mugavamad asendid mida võtta. Seal oli vähemalt jahe bassein ning duššid ja köök. Natuke inimese moodi elamist. Aga telgis oli hommikuti veel palavam nagu arvata võib. Lisaks sellele, jäin ma suht esimestel päevadel kui Karrathasse jõudsime ning minu teisel tööpäeval tugevalt haigeks, angiini. See mind maha ei murdnud, käisin ikka vapralt 12 tunnistel tööpäevadel. Sest raha oli meil otsas.
Pesemas käisime 15 km linnast Dampieri rannas välidušši all, hehe.
Karratha on Austraalias tuntud kui kaevanduslinn, kuhu tulevad kohalikud austraallased eri linnadest siia mingiks perioodiks elama, et raha koguda, sest siin on palgad kõrgemad kui mujal. Siin on raua-, soola- ja gaasirikas religioon, Pilbara religioon. Kõik kohad on ainult töövormides töölisi ja tööautosid täis. Üks kuulsamaid ja rikkamaid rauatootlus firmasid on siin Rio Tinto, millest 85 % kuulub aga hoopis Inglismaa kuningannale. Kõik tiirleb vaid kaevanduste ja raha ümber. Siia tullakse isegi peredega mingiks perioodiks, lapsed pannakse kohalikku kooli ning siis kui tööots emal või isal läbi või piisav raha teenitud, kolitakse tagasi Perthi või Melbourne või kuhu iganes. Tullakse ja minnakse.
Näiteks Oliver sai tööle Crown Relocations firmasse, mis tegeleb kolimise ja pakkimisega. Kui firma on tellinud näiteks PErthist omale hea töölise, kes tuleb siia oma perega näiteks kaheks aastaks või siis vastupidi, on lõpetanud siin töö ning vaja tagasi Perthi kolida, siis Crown firmale tähendab see tööd- pakivad kogu elamise kokku, tõstavad oma rekka täis ning viivad kohale. Ja nii see käib.
Poolteist nädalat pärast Karrathasse jõudmist, saime omale ka toa ühes majas. Üür on meeletult kallis- ÜHE NÄDALA üür on 500 dollarit toa eest. Aga see kõik jällegi seotud, kuna kõik teavad, et siin linnas on kõrgemad palgad ning inimestel elamist on vaja, siis tõstetakse üürid nii kõrgele. Ära tasub kõigile.
Köök.
Minu tööauto.
Karratha Cleaning on alles 8 kuune väikefirma.
Ükskord pesime eramajal aknaid ja väike känguru passis teisel pool tänavat.
Koristame nii eramaju, peseme aknaid, vaipu, vahetame linu jms.
Kõige suurem raha tuleb koristusfirmale kui ehitusfirma tellib koristuse alles ehitusjärgselt valminud uutele majadele. See annab ka meile kõige rohkem töötunde. Ükskord oli vaja 8 maja 3 päevaga seest ja väljast täielikult ära koristada ja pesta, mis tähendas seda, et viimasel päeval töötasime 17 tundi jutti ja varahommikul kell 5 läksime veel lõpetama, et viimane lihv anda.
Meie väike tiim- sakslane Sophia, prantslane Thomas, eestlane Jaana, austraallane Celeste, ameeriklane Audrina ja prantslane Matthieu.
Rauda täis kivid.
Seal paradiisi taga paistab suur ja võimas rauatehas.
Ja ükskord ühes töölistemajas linu vahetades oli selline ollusk padja all. Oi, kus ma karjusin ja värisesin.
Selliseid punaste õitega puid on siin palju palju.
Kuivanud soolajärv.
Soolavaht.
Sool.
Pikad pikad tühjad vagunid, mis lähevad raua järgi.
Valmistun minema firma õhtusöögile.
Puhkehetk Wickhamis, kus käisime ehitusjärgset koolimaja koristamas.
Kängurukuju Karrathas, linnuke kõrva peal.
Mina mingi mardika seljas.
Oli vaba pühapäev. Käisime ringi uudistamas seda tühja loodust.
Minuga on kõik hästi. Soovin kõigile õnnelikku jõuluaega ning headust südametesse!
Peatse nägemiseni!
Teie Jaana Austraalias
Veetsime need ööd, meie kui seljakotirändurite, mälestuseks, Northbridge´s Barracksi backpackersis; õhtustasime ehtsas Austraaliapärases pubis Outback Jack; lükkasime veel viimast korda varba liiva Scraborough rannas; ostsime veel viimaseid suveniire koju kaasa ning naeratasime Austraalia kuumalepäikesele.
