Nimelt lendasin Vietnami 19.ndal septembril puhkama/maailma uudistama. Hommikul Ho Chi Minhi lennujaama jõudes ootas Oliver mind juba seal. Tagasilennupiletit ei ostnud kuna me ei teadnud, kauaks plaanime jääda, sest reisiplaanid mõtlesime välja kohapeal.
Ülevaatlikult siis Vietnamist piltidega:
Ho Chi Minh on Viet Nami pealinn ja see on suuur. Liiklus on jube kirju. Tänavatel on ühel hetkel mustmiljon mootorrollerit. Teed ületada on päris keeruline, aga mina siblisin julgelt nende vahel lihtsalt läbi või panin nad peatama.Taksoga lennujaamast linna jõudes polnud meil aimugi, kuhu hotelli minna. Seega lihtsalt lasime kesklinnas maha panna ja hakkasime ukselt uksele hindasid küsima. Ütleme nii, et see kõige esimene öö, mis siis tundus odav, oli meil reisi kõige kallim, aga ka kõige luksuslikum. (Nimelt on Vietnamis kõige odavamad asjad maailmas. Vist. Igatahes Eesti 1000 krooniga oled sa Vietnamis miljonär- 1 900 000 kohalikku. Näitena tuua, siis õlu maksis 10 000 kohalikku). Hommikul ootas allkorrusel hiiglaslik buffeelaud, kümnes eri variandis munadega, nuudlite, puuviljade ja paljude muude söökidega. Seda kõike koos ööbimisega kahele inimesele 350 Eesti krooniga.
Järgmisel päeval oli meil kindel plaan, et peame ära ostma pileti Phu Quoci saarele, et minu sünnipäeva seal tähistada.
Lennupiletid ostetud suundusime veeparki. Käisime läbi absoluutselt kõik atraktsioonid, see siin oli minu lemmik-Kamikaze. Kui lõpuks suurel kiirusel alla jõudsin veepinnale libistades, siis päevituste alumine osa oli tugevalt kannikate vahel ning ülemist osa ei olnudki enam..pealtvaatajaid oli seal alati miskipärast palju, hhehe.
Pontšikumees.
Siselennujaamas Vietnam Airlines´i väikelennukile minemas.
Pärast igasugu viperdusi ja otsinguid, leidsime omale sobiva hurtsiku. Nautisime odavaid sööke ja jooke.
Ja minu sünnipäevahommik Phu Quoci saarel.
Phu Quoci saart kutsutakse Pärlisaareks. Saare ümbruses ookeanis käiakse palju pärleid otsimas. Selle pärlikee ja pärlisõrmuse kinkis Oliver mulle sünnipäevaks.
Hiljem avastasime, et ookean oli täis millimallikaid.
Mulle meeldisid nii väga puuviljaturud.
Lemmikuteks olid Longanid. Pehme koorega kaetud, sees nagu silmamunapall, aga nii magus.
Hommiku-, lõuna- ja õhtusöök alati ilusa vaatega.
Tagasi Ho Chi Minhis, ostsime reisi 2tunni bussisõidu kaugusele põhja poole, kuulsasse CuChi tunnelitesse. Enne seda käisime läbi kunstisaalist, kus Vietnami sõjaaegse kemikaalide tagajärel väärarengutega sündinud inimesed kunsti tegid. Kaunistasid ja meisterdasid.
Vietnami sõja ajal kohalike tehtud peidukad.
AK-47. Lasin 10 pauku, enam seda kunagi teha ei taha, süda ja käed nii värisesid.
Vietnamlased kaevasid 250km pikkuse võrgustiku, pisikesi tunneleid, et peitu pugeda pommitamise eest. Väljas käidi ainult öösel, et toitu ja ravimeid tuua. ameeriklased pommitasid 27-aasta töö 80 % tunnelitest ühe päevaga. Ja ma ei kujuta ette, kuidas nad seal all nii elada said, sest meie, turistid, olime minuti pärast üleni higised ja hingata oli raske.
Järgmisel päeval ostsime tuuri jällegi 2 tunni bussisõidu kaugusel lõuna poole, kuulsasse Mekong Delta jõesaarele. Pange google pildi otsingusse Mekong Delta ja saate aimu. Enamus riisisaadustest tuleb justnimelt sellest piirkonnast.
Suure jõe ühes kitsikuses preili Jaana. Jõgi on väga must, aga vaesemad inimesed joovad seda ikkagi.
Saarekesel ringi kolamas (mis saarekesel siin, saar sama suur kui Eestimaa)
Väike pilukas.
Sellised need jõekesed välja näevadki saarte vahel.
Mesimummud ja hulljulge.
Kohalik poiss prügiveest kala püüdmas, et kõhtu täita.
Selline juhtmestik siis.
Käisime ka Vietnami sõja muuseumis ennast harimas.Tegelikult oleks juttu kui palju teile kirjutada, kui targaks me sellest reisist saime, aga lihtsalt ei viitsi.
Sedasi siis Vietnamist.Vietnamist sõitsime ööbussiga Kambodzasse.
Seda järgmises blogis, ehe.
J.
