Tsauki!
Jällegi väike paus farmitööst ehk siis nüüdseks juba kuu möödas, kui alustasime puude istutamist Kukerini farmis. Pärast seda töötasime mõned päevad Katanningus, siis oli vaba nädalavahetus Perthi kodus. Sellest kirjutasin eelmises blogis.
Pärast seda, 19.ndal töötasime 3 päeva Lancelinis (150 km Perthist üles). Seal oli sellist tüüpi istutamine, et kuna seal ehitatakse uut otseteed, siis meie olime need, kes kaunistasid teeääri tavaliste Austraalia puupõõsastega.
Ühesõnaga oleme nüüd teinud midagi Austraalia looduse heaks. Seal oli meil tunnitasu ning töö üldiselt lihtne.
Kõik toimus rangete reeglite all, ehk siis pidime kandma oranze veste ja turvasaapaid ning sõidukiirus teel 80 km/h max. Päevad olid päikselised ja inimesed olid rõõmsad. Suur luksus oli meil see, et hommikusöök toimus kohalikus restoranis, buffeelauas. Süüa oli mitmesugust. Seal toitusid kõik selle maanteega seotud töölised. Õhtusöök toimus samuti seal. Ja kõik tasuta, ka ööbimine, mis oli seljakotirändurite hotellis.
Seal oli väga chill ja puhas ja korralik. Ühe tööpäeva lõpus nägime sellist siili sarnast loomakest (Echidna).
Kadril lagunesid kummikud ära ja Geoffil kohe käepärast meeste terassaapad pakkuda.
Lõunapaus tee ääres.
Peale LAncelini sõitsime jällegi tagasi Perthi, panime Kadri ja Helina maha ning jätkasime teed järgmisse farmi Beverlysse (150 km sisemaale). Seal jätkus tööd samuti kolmeks päevaks, kus teenisin ma koguni 300 dollarit päevas. Beverlys elasime päris luksuslikus hotellis, ikka ehtsas vesternilikus stiilis majas nagu siin ikka, õhtusöök menüülauas. Kuna Kadrit ja Helinat ei tulnud meiega seekord farmi, siis võttis farmer Geoff uued töölised, prantsuse poisid. Need aga esimese päeva lõpuks ütlesid töö ära- nõrgad! Hhehe. Järgmisel päeval liitusid meiega üks Eesti paarike.
Peale Beverlyt sõitsime jällegi tagasi PErthi koju mina, Oliver, Markus ning Eesti paar, saksa ja inglise tüdruk.
Puhkasime nädalavahetuse, tegime rosoljet ja kartulisalatit ning teisipäeval, 27.ndal sõitsime uude farmi 150 km üles ja sisemaa poole Galingirisse. Seal ööbisime karavantüüpi majakestes, igal ühel oma tuba.
Esimesel päeval saime omale uue süsteemiga istutamisvarustuse. Algul tundus suhteliselt kohmakas ja ebamugav, aga kõigega harjub. Traksid peale ja puusadel olevatele alustele käib rest taimekestega. Seekordne istutamine oli aga puhtale põllule, st seda, et kui varem oli taasistutamine ehk siis panime puutaime sinna, kus oli eelmisest istutamisest taim surnud või kuivand, siis seekord istutasime täiesti uutele põldudele. Seda istutamist oli samuti 3 päeva, viimane päev oli tegelikult poolik, aga see eest kõige raskem siiani, samas ka naljakaim. Ühesõnaga viimasel päeval pidime eukalüptitaimed istutama sõna otseses mõttes sohu. Põlluvaod oli väga pehmed ja vesised. Mul olid jalas poolkummikud, aga jalad said siiski märjaks ja mudaseks. Üks hetk aga käis karje ning kõikide pilgud oli minul, sest mina olin peaaegu puusadeni mudas kinni. Üritasin küll ennast selle istutamiskardaaniga välja tõmmata, aga asjata. Lõpuks tõttas üks poiss mulle appi, kõigepealt ka ise põlvini sisse vajudes, siis tiris ja tiris, aga kuna kummikud olid mul seal sügavas veemudas vaakumis, siis see venitas korralikul mu hüppeliigest ja tegi haiget. Aga naljaga pooleks sain sealt välja. Endal sisimas oli surmatunne peal, et selline ongi tunne, mida vesiliiva õudukates nähtud.
Selle tööga olen vist liiga teinud oma paremale käele- sõrmeliigesed valutavad ja nõksuvad ning kämblale on tekkinud luukõrgendus, mis ka valutab. Artroos pole kaugel. Rääkimata mu hüppeliigestest, mis siiani tunda annavad. Ja taimerestide traksidest kaelasooned on turses.
Praeguseks tagasi Perthis, Kadri küpsetas mulle kojutuleku puhul õunakringli, nämmnämm. Uni aga on mul nagu vanal maainimesel juba. Reede õhtul kell 8 magama ning enne kuke kiremist 5-6 ajal iseenesest üleval. Teised kõik magasid, mina tegin kohvi, koristasin kööki ja vaatasin telekat.
Esmaspäeva lõunal sõidame aga jällegi uuele tööotsale, mis jääb arvatavasti viimaseks. See toimub 300 km üleval Tongaras. Ka Kadri tuleb seekord meiega. Seal pidi tööd jätkuma kuni nädalaks ehk siis viimane pingutus veel raha teenimiseks. Nimelt meil Kadriga suured plaanid minna Bali saarele oma sünnipäevi pidama..võib olla juba varem. Kindlaid plaane veel pole.
Nii, tööjutud räägitud. Mina magama, tsauuu!!!!!
Tervitused teile kõigile sinna kuuma Eestisse!
Kallidega,
Jaanabanaana
