Tsaukiii!
Mul täna vaba päev, võtsin nüüd kätte läpaka ja kuna mul siin midagi teha pole, mõtlesin, et kirjutan pikemalt meie tööst ja Exmouthist ja elust üldse. Hoiatan kohe ette, et see on väga väga pikk blogi seekord.
Oleme nüüdseks siin 2 nädalat elanud ja töötanud. Exmouth on väga väike linnake lääne-Austraalia Põhja osas, eraldudes natuke nagu poolsaareks ja selle tipus siis. Linnas on 2 IGA supermarketit kõrvuti, jah, just nimelt KÕRVUTI. Ei saa sellest keegi aru, milles point. Hinnad on Perthi supermarketiga võrreldes 3 korda kallimad, seega erilisi sisseoste me ei tee ning suuri roogasid kodus ei valmista. Puu-ja juurviljad, jogurtid, müslid jne. Nii. Siis on linnas 2-3 rõivapoodi, paar alkopoodi, ning väga mitu söögikohta. Olemas on ka kohalik kool. Kesklinnast eemal peatee ääres asuvad igasugused jahi-, golfi-, kala- ja muud klubid/seltsid.
Kuna Exmouthis ongi praegu haivaalade ja suurte Manta raikalade hooaeg, siis voolab siia praegusel aastaajal, kus enam pole nii kuum kui mõned kuud tagasi (40-45 kraadi), palju turiste ja perekondi oma puhkuseid veetma. Kuigi veel täna oli meil 38 kraadi siin, siis turistidele meeldib tulla siia, kui on 30 jne kraade, et ei oleks liialt palav.
Põhimõtteliselt ümberringi siin 50-60 km raadiuses on ainult rannad ja rannad. Veed on täis igasuguseid erivärvuses ja suuruses kalu, koralle jms.
Siin ujuvad haikalad, hiiglaslikud vaalhaid. Linnakeses iga nurga peal pakutakse tuure sukeldumisteks ja snorgeldamiseks. Tegelikult täielik paradiis, millest tavaline Eesti inimene unistabki, et oma puhkus sellises kohas veeta. Minu jaoks on linnake aga liiga väike ja igav. Hotellis, kus töötame, näeme ka, et külastajateks on põhiliselt ikkagi vanemad inimesed ja lastega perekonnad, kes tahavad rahulikus, aga superilusas kohakeses oma holidayd nautida. On meilegi kliendid öelnud, et mida te teete siin nii tillukese kohas, kus noortel pole midagi teha. Iga päev päikest võtta tüütab ju ka ära.Heh. Eelmisel neljapäeval ja reedel olid töö juures meil kõik õhinal ja muudkui küsisid, et kas reede õhtul pubisse minek ka on. Nimelt on linnas ainult ÜKS koht, kus kord nädalas toimub niiöelda tantsulka ja kuhu kogunevad siis inimesed. Ütlesime tüdrukutega, et muidugi vaatame koha üle, et mis sotsiaalelu siin käib. Mina olin tüdrukutest ainukesena reede õhtul veel tööl ja lõpetasin enne 23 alles, teised plikad olid juba kodus valmissättinud endid ja minekul. Käisin ka kiiruga pesus, riided selga ja minnen. Umbes kilomeeter kuni poolteist kesklinna kõndida, ei kuule me linnas mitte ühtainsatki häält. Olime ise täiesti tasa, et kuulata, kas kuskilt muusikatümpsugi kostaks, ei midagi. Helistasime Eesti tüdruk Danele koju, et täpselt järele küsida, kus klubi-pubi asub, ja ennäe, 100 m eemal ümber nurga maja taga oli suur parkla täis autosid ja inimesi ja lärmi. Läksime sisse. Noori inimesi oli nii pungil, et vaevu mahtusime uksest sisse, aga sees oli see eest palju ruume ja ruumi. Nägime seal oma töökaaslasi, kes parajalt vipsis ning meiega kohe tantsu lööma tulid ning suhtlesime ka teiste seljakotiränduritega. Muusika oli suhteliselt vanamoeline, a la Freestyler, Macarena ja täiesti tundmatut kräppi. Olime mingi tunnikese tantsind, kui juba rahvas ära vajuma hakkas ja kell 1:30 muusika kinni pandi. Voilaa, pidu läbi. Ja nii pidigi olema. Inimesed ootavad ühte päeva nädalas, et välja minna ning tavaliselt pidu ei kesta kauem kui 1-2ni. Masendav.
Mainisin juba eelmises blogis, et siin jalutavd emud ja hüppavad kängurud linna peal. Näiteks üks õhtu käisime plikadega lihtsalt jalutamas ning meie ees hüples väike känkspoiss, järsku hakkas teda taga ajama kuri koer ning kus siis pani tugevate hüpetega känks minekut, nii et käppade plagin plaksus vastu asfalti. Ja üleeile tulin minna linnast, kui vaatasin üle õla, et minu taga jalutavad kaks väga suurt emu. Ikka väga suured.
Ja nende küll aeglased, aga see eest suured sammud jõudsid mulle järjest lähemale. Ma istusin teeservale maha, et neist pilti teha. Tuleb auto ja nad ei mõtlegi ennast teelt kõrvale liigutada. Lihtsalt sammuvad keset sõiduteed. Auto pidas kinni ja ootas, kuni tekkis sobiv ketk möödumiseks. 
Eile hommikul ärkasime varakult ning viskasime selga päevitused ja tripp Exmouthi läänekaldale võis alata. Võtsime kohalikust laenutusest snorgeldamismaski ja toru. 63 km sõita, asub imeilus läbipaistva veega Turqoise beach.
Snorgeldades nägin võrratuid eksootilisi kalu, eri värvis ja suuruses. Ehmatab ikka ära küll, kui meetrine lapikkala kõhu all ujub või väiksed kalakesed varvastes vudavad. Minu kõige suurem avastus oli näha ookeanipõhjas hiiglaslikku kilpkonna. Lootsin ka väikseid meetriseid haid näha nagu räägiti, aga ei õnnestunud. Kella kaheks juba sõitsime linna tagasi, sest ma pidin kell 15 tööl olema. Ei oleks tegelikult jõudnudki kauem olla, sest päike on nii kõrvetav ja see väsitab ikka ära. Siin ei ole nii, et lähed hommikul Pärnusse ja tuled alles õhtul tagasi. Minul näiteks hakkas pärast tunniajast rannas olemist halb.Hotellist, restoranist. Hotell on tõesti, no tõesti superilus. Nagu reklaamis. Lähed peauksest sisse, näed juba mööda fuajeed läbi klaasukse basseini, millest omakorda üle väikse aiakes sädeleb ookean. Fuajeest paremale kohe jääb baarilett ja restoran, kus on meie töömaa. Võtame vastu kliendid; juhatame (eelnevalt reserveeritud) lauda; viime täidetud veeklaasid; küsime joogisoove; loeme ette õhtu „erid”; natukese aja pärast võtame tellimused, sisestame arvutisse, mis saadab tellimused kööki kokkadele. Siis olenevalt roast, on vaja minna ja vahetada laual olevad söögiriistad. Ehk siis, teatud roogadel vaja vahetada ära nuga teistsuguse vastu, pastal vaja lisada lusikas, mereandide puhul lisada pisikene kahvlike jne. Seda nii eel-kui pearoo jaoks. Algul oli küll paras vusserdamine nendega, aga nüüd juba selge. Siis kui söögiriistad vahetatud, vaja viia väike saiake laua kõrval asuvale väiksele taldrikule igale inimesele lauas. Siis viid lauda eelroad. Samal ajal peavad silmad nägema ka teistes laudades toimuvat: kuhu vaja vett juurde valama või kui veiniklaas tühi, ei tohi ma lasta kliendil seda täita, vaid ise appi tõttama. Ja loomulikult, mis kõige tähtsam- alati naeratama! Alati. Kui eelroog kõigil lauas olijatel lõpetatud, viid nõud minema ja annad kokale teada, et selle laua Entrée (eelroog) on lõpetatud ehk siis teab kokk hakata sellele lauale pearooga valmistama. Samal ajal on vaja ka teiste laudadega samamoodi tegeleda. Alguses oli küll raskusi meelespidamisega, mis lauas mis tehtud ja tegemata jne. Harjub. Siis viid pearood lauda. Ja samal ajal ikka ka küsid joogisoove ka koguaeg kui kellegil midagi otsas. Kui nõud koristatud, lähed küsid magustoidu ja/või kohvisoovi. Kui jah, siis selleks omakorda uued söögiriistad vaja viia ning lõpuks viid lauda arve. Maksmisviisid olen ka nüüd lõpuks enamvähem selgeks saanud. Aa, lisaks restoranis teenindamisele, peame vastama ka kõnedele, kus tahetakse toateenindust, ehk siis mõnikord tuleb telefonis ette lugeda menüü (mainin ära, et on väga palju prantsusepäraseid nimetusi, mida me siin väljagi hääldada ei oska, ehhe) ning saata tellimus arvuti kaudu kööki ja selle valmimisel suure kandikuga tubadesse toimetada. Toas lased arvele alla kirjutada ja tõmbadki minekut. Votnii. Ahjaa, mida tahtsin ju veel öelda, et üks õhtu kutsus kokk meid, teenindajaid, kööki oma „eri” hõrgutisi proovima, mida õhtuks pakub. Ja üks eelroogadest oli jaanalinnuliha. Maitsesin seda kerge muigega, ikkagi oma nimekaimuliha, kuigi inglise keeles tähendab see Ostrich. Rääkisin teistele töölistele ka, mis Ostrich siis meie keeles tähendab. Teades niigi juba, et Annela perekonnanimi on Orav, mis ingise keeles on Squirrel, siis said nad kõva peotäie naerda.
Siis lisaks vähestele restoranis töötamise tundidele, saame igaüks meist neljast kord nädalas restorani köögis nõusid pesta, nagu lisaraha siis.
Aga koos köögiga tuleb ikkagi väga vähe töötunde, seega ei teeni eriti midagi, kuna palgast läheb meil maha elamisraha 100 daala nädalas ning poes hinnad mitmekordsed.Olen lõpetamas raamatut „Minu Austraalia” , kus eestlane Airi läks Austraaliasse ning leidis filipiinlasest mehe ja said lapse ning nüüd elavad Brisbanes. Seda raamatut lugedes leian nii mitmeski peatükis ennast. Kõik need elamused ja töökogemused ja tunded ja mõtted. Justnimelt need emotsionaalsed read, mida ta kirja nii selgelt pannud on. Lugedes mõtlen, et mul on täpselt samamoodi. Tahaks siia kirja panna mitmeid raamatulõike, mida on kirjutanud tema, aga mida tunnen ja mõtlen ka mina. Aga usun ka seda, et on erinev asi lugeda seda inimesel, kes pole Austraalias käinud ning inimesel, kes on käinud või on ning saab aru, mida ta tunneb.
Üks lause meeldis mulle eriti „Seekord, tean ma, et ei tohi anda mitte mingeid lubadusi ja tegutseda tuleb ainult oma sisetunnet usaldades.”
Tean, et olen nii paljude kogemuste võrra rikkam, et siia Austraaliamaale tulin. Ma ei kahetse seda hetkekski. Tegin Eestisse tagasiminnes väga suure ja raske otsuse oma elus, mis siiani mul hinges on ja kindlasti valutab ka edaspidi. Aga elu läheb edasi, peab minema. Olen nii palju siinolles mõelnud oma elu üle ja mu mõttemaailm on muutunud tublisti. Seda võiksid kogeda kõik inimesed. Elame nende hetkede nimel, mis teevad meid õnnelikeks. Ja Austraaliamaa on just see maa, kus seda saab kõige lihtsamalt teha. Ma ei oska seda väljendada selgelt, mida öelda tahan, aga Eestis ei saaks nii kergelt nagu siin, et olen, elan, töötan natuke aega siin linnakeses ja kui ära ammendab, seiklen edasi. Siin saab ja nii tehaksegi. Selleks ongi backpackerid. Kõik tööandjad teavad ka, kes on backpackerid ja on arvestanud sellega, et nad ei jää kauaks. Teenivad natuke raha ja liiguvad edasi. Ja näevad elu. Nagu ekspromtotsusena, voh, tahaks sinna minna või seda teha ning võtan oma kodinad ja liigun edasi. Aga samas ju, ma näen elu. Ma kogen nii paljut. Ma ei kujutakski ette, kui oleksin tulnud Austraaliasse ja oleksin jäänud elama ainult ühte linna ja seal oma viisa ära elanud ja tagasi koju sõitnud. Jõuan Eestis tööd teha küll ja küll. Olen peaaegu tervele Aussile ringi peale teinud. Olen töötanud hotellis koristajana, liinide vahel puuviljade pakkijana, istutanud kummardades vagude vahel taimi, pakkinud paprikaid, kõmpinud kuuma päikse käes kilomeetreid, et toppida seemneid toruga maasse, olen olnud ettekandja restoranis, nõudepesija köögis. Kõik need ju on kogemused ja õpetavad midagi. Ma ei mõtle siinkohal ainult oskusi, mida nende töödega õpin, pole seal ju rasket midagi. Aga siinkohal just see, et iga algus on raske. Igas uues kohas see uuesti kohanemine. Uued inimesed. Kõik inimesed on erinevad. Seda enam siin, kus on nii multikultuurne rahvas. Siis hakkamasaamine, iseseisev olemine. Tunnen, et Austraalia on mu lõpuks täiskasvanuks teinud. Samas see kaks aastat nagu just ongi see piisav aeg, kui niimoodi rännata, sest kaua sa ikka viitsid. Samas on hetkeid, kus mõtled, et nüüd tahaks paikseks jääda, elada oma elu kindlas kohas ja luua pere. Siiani elan lause „Go with the flow” järgi (Lähen vooluga kaasa). Kui mul see siin võimalik, miks mitte!?
Huuh, jutul l6pp. Minul on k6ik h2sti. Emme, kas saite paki k2tte? A Moni?
Naeratage ja elage hetkede nimel, mis teid õnnelikeks teevad.
Teie Jaana
Vabal p2eval pole mul muud teha kui maiustada ja s88a , hehe
