Aprilli l8pp

Nonii musid. Kuidas elate ka? Mina endiselt elan, päikse poole. Pikka aega ei ole blogi kirjutanud, sest netti pole saada siin nii lihtne. St siin on raamatukogu, kus on nett, aga see kallis ja rahasid ei ole, et tihti käia. Aga elu veereb siin kuuma käes vedeledes. Nii. Viimati kirjutasin paar nädalat tagasi kui Bowenisse jõudsime. Käime endiselt paar korda nädalas paprikataimi istutamas. (Isegi ei mäleta, kas sellest kirjutasin?) Kiiruga siis- istutame Allensleighi farmis 2-3 tundi varahommikul paprikataimi ja seda vaid paar päeva nädalas. Täpselt üüriraha saab kokku ja muuks ei jätkugi. Jama. Aga paari nädala pärast kui paprikad valmis saavad, siis neid korjates saab suurema raha, et ka kõrvale panna ja endale süüa ja väikse shopingu lubada.
Tagantjärgi siis- Paar nädalat tagasi jõudsid siia ka Bruno ja Andres ning nende nõbu Toits saabus Eestist. Andresel oli sünnipäev, mida tähistasime rannas peaaegu südaööni. Meisterdasme kartulisalatit ja kaneelisaiakesi. Läpakaga oli ka muusika kaasas. Õhtu pimenedes tegime lõkke. Oli väga vahva päev. Siis üks õhtu oli mul voodis konnapoiss. Armas väike roheline iminappidega teine. On olnud väga kuumad ilmad. Rannas oleme käinud snorgeldamas ja ilusaid kalu vaatamas. Kõik oleme nagu neegrid siin, ainult Toits veel värske eurooplane, aga esimene nahk on maha tulnud ja jumetseb, heh. Üks õhtu Red Roosteris friikaid oodates, tutvusime ühe naisega, kes meile tööd pakkus, st mina sain ettekandjak. Neli tundi nädalas siis seda tööd ka. Asi seegi. Majaomanik oli suht pervert ning üks õhtu tuli purjuspeaga maja juurde ja ei käitunud eriti viisakalt ja ütles poistele väga halvasti, mis sundis meid sealt minema kolima. Nüüd elame 5kesi ( Bruno, Andres, Taivo, mina ja Kadri) Holiday Apartmentsis, mis on väga normaalne korter, siin meil bassein ja barbeque ja rahu majas. Jaa, paar päeva tagasi lõin oma pea treppide alt läbi joostes nii ära, et otsaees oli muhk ja nüüd juba on valgunud kahe silma vahele ning silmad on nurkadest sinised, päris õudne vaatepilt. Samas naljakas. Nalja saab päris palju, sest üks õhtu basseinist tuppa joostes, jooksin vastu välisust, kuna see on läbipaistev. Põrkusin plärtsti tagasi. Õnneks pole päris klaasist uks. Ja täna kükitasin külmkapi ees ja kui püsti tõusin, siis lõin lahtioleva sügavkülma ukse vastu pea jälle. Huhh, sedasi on minuga siis. Peainvaliid.
Ohtuti kaivad mul akna taga armsad rohelised iminappidega konnakesed, keda siis unele kussutan.
Ja nüüd siis kõige suurem uudis ka- saabun Eestimaa pinnale 10. juulil, lahkun siit 9.ndal. Selleks ajaks olen farmis olnud 3 kuud, ehk siis saan loodetavasti oma teise aasta viisa. Väike ootus on sees küll juba. Igatsen oma kallikesi. Ketsile musid!
Kallid-pallid!
J. from Australia

Brisbane - Bowen

3 viimast päeva Brisbanes. Ilmad olid enamjaolt vihmased. Linna tuuseldasime läbi. Üks päev käisime ka city beachil ehk siis tehisrannas, mis asub keset linna jõe ääres. Õhtul käisime seal ka ujumas, väga armas rand. Reedel, 3.ndal aprillil, lendas Kadri emme ära, saatsime ilusti lennujaama ka. Viibisime ühe öö veel päkkeris ning järgmine päev sõitsime 1152 km ülespoole, kus asub Bowen. Bowen on väike armas linnake, 5000 inimesega, millest kõigest 50 km kaugusel asub Airlie Beach, kust sõidetakse Whitsunday Islandile, mis on olnud algusest peale meie unistus ära käia. Bowenit ümbritevad poolenisti ainult rannad ja VÄGA ilusad rannad. Kui juba 20 meetrit vees ujuda, näeb koralle ja ilusaid kalu vee all. Vette minnes ei tule kananahka, sest astud nagu vanni. Detsembris näeb siin vaalu. Liiv on valge, vesi helesinine, palme kaunistavad kookospähklid. Oleme leidnud oma koha paradiisis. Selles linnas toimus filmi „Austraalia“ võtted. Kui olete näind, siis ehk tunnete ära filmist baari, kus Hugh kakles mingi mehega, see on tegelikult siin backpacker. Siia tulime tänu Ailenile ja Joonasele. Elame siin ühes kihvtis majas hetkel 6-kesi eestlaste klannis. Maja on betoonpostide peal, kui vihmahooaeg on, et siis maja vee alla ei jääks. Meie Kadriga saame oma toa, kuna Jaanus ehitab vaheseina hetkel ning Karl värvib aknaid ja ise värvime seina 8le. Kokku siis 4 tuba, kööktuba, vets, duss. All korrusel, ehk siis maja põranda all, on pinksi-, piljardi- ja lauajalkalaud. Majaomanik laseb meil nädalas paar tundi oma aias või kuskil tööd teha ning nädala üür on makstud. Näiteks t2na 3 tundi rohisime ja k6plasime siin oma aias. Väga vastutulelik temast, sest kellelgi ei ole rahasid, kuna tööd pole hetkel. Ostis meile uue pesumasina ka. Ilmad on siin koguaeg kuumad, üle 30 kraadi ja vihmahooaeg on läbi saanud. Hull on olla küll lämmi-palavuses koguaeg, aga ei kurda , heh, Meile meeldib soe. Siin linna ümbruses on palju farme, eile käisime mingi 8 farmi läbi ja jätsime oma kontaktandmed. Aga igalpool algab farmihooaeg alles maikuus, kuigi ühte farmi saaksime tööle juba 16 aprill, taimi istutama. Igatahes otsime hoolega tööd.
Aa, siin elutsevad suuured suured mürgised konnad, väga kohutavad. Kui sul on näpp katki ja katsud konna, siis saad veremürgituse. Linnud-koerad-kassid, kes neid näksivad, surevad ära. Tänavate peal õhtuti hüppavad. Eile käisime jooksmas, siis nägime ka. Ja allkorrusel, kus mängulauad on, siblivad vaglad, hehe.
Tervitused paradiisist,
Teie Jaana.

Alice Springs

Õhtul Alices ringi jalutades oli päris kõhe, kuna tänavad olid aborigeene täis ja nad on ikka nii süsimustad, et neid pole õieti nähagi, ainult riideid. Hehe, aga meie päkker..ütleme nii, et hoov ja ümbrus oli okei, 2 basseini ja nagu motellid ikka. Aga keerates ukse lahti, keerles laes kõva häälega tiivik ja ruudukujulises niiöelda külmkapis olid 2 narivoodit ainult. Kogu tuba.

Varahommikul kell 6 startisime suure bussitäie rahvaga Kuninga Kanjonisse. Kõigepealt sõitsime põhimõtteliselt sirgjooneliselt 200 km ühte sihtkohta, istusime ümber väiksemasse bussi ja jätkus sõit kanjonisse 270 km. Olles kohal, käisime keset kõrbe olevas vetsus, kus vetsupotist vaatas mulle otsa konnapoiss. Oi, kus ma ehmusin! Tatsasime siis oma giidiga kõrgele mäe otsa ning tegime üleval kanjonile ringi peale 3,5 tunniga. Jõin ära 2 liitrit vett, selle ma muidugi higistasin seal kõrgel päikesele lähemal välja ka. Oli ju ikkagi 37 kraadi, tundus nagu 48 kraadi. Ringkäigu keskpaigas jõudsime kohta, kuhu koguneb vihmavesi ning millest oli moodustunud pisike järveke ning mina ainuke vapper, käisin seal ujumas. Vesi oli niiiii soe. See lomp omakorda langeb joana kanjonist alla, kui on piisavalt vett. Mõnus. Palju pisikesi draakonsisalikke oli kanjoni otsas. Armsakesed. Ühe võiks koju küll tuua. Õhtul päikseloojangu ajal sõitsime keset kõrbe mööda ainukest asfaltteed tagasi 270 km ning teel seisid 4 metsikut kaamlit, see oli vahva. Mitte kõigil ei õnnestu näha metsikuid kaamleid. Nad oli nii suured. Üks india mutike terve tee oksendas, see oli oksele ajav. Ööbisime ühes täiesti korralikus motellis, kus oli isegi telekas, jehuu. Õhtusöögiks oli lambapraad.

Varahommikul jälle uue hooga, võttis meid suur buss peale ning 300 km sõitu Uluru monoliidi poole võis alata. Õnneks bussis oli konditsioneer. Kõigepealt käisime Kata Tjuta kivi juures uudistamas, siis sõitsime Ulurusse, mille juures oli aborigeenide keskus, kus olid galeriid, suveniiripoed jms aborigeenide joonistusi ja meisterdusi. Igatahes oli jällegi kuum päev ning õhtul korraldas giidimeeskond meile õhtusöögi Uluru kivi lähedal, kus saime päikse loojumist kivilt jälgida ning samal ajal shampust juua. Ning 500 km tagasisõitu jällegi. Jäin magama ipodiga David Grey saatel.

Hommikul jalutasime veel Alice Springsis poodides ning uudistasime aborigeene. Saime teada, et need aborigeenid, kes linnas elavad ja ikka päris riideid kannavad, need on oma hõimust kõrbes välja visatud ja on pahad. Linnas nad äritsevad oma joonistustega.

Lennukile lõuna ajal, mis sõitis kõigepealt Sydneysse, sealt Brisbanei. Nüüd siis olemegi otsapidi Brisbanes. Väga normaalses päkkeris südalinnas. Kadri emme läheb reedel ära koju ning meie jääme jällegi omapead. Otsime tööd. Rahad on täiesti otsas. Farmi numbritele oleme juba helistanud ja töödega on veits kehvad lood. Aga me ei anna alla. Me saame hakkama. Austraalias hakkab nüüd talvehooaeg ja alumine ots külmeneb. Aga meile meeldib soe. Kuskile ülessepoole meil plaan liikuda on.

Koju tahaks.

Jaana